Varssavi sügis...

...on vist selleks aastaks läbi. Täna oli esimene pilvine päev kogu siinveedetud aja jooksul. Homme lubas vihma ja reedel esimest lörtsi. A no vähemalt on mul nüüd jope ja ma ei karda kedagi. Tänasel kergel jooksuringil nägin üht meest, kes lehvitas saksa lippu, kandis saksa lipuvärvides nokamütsi ja mingi märk oli tal kaelas. Jäi Wisla jõe ääres seisma, lõi mitu korda endale risti ette ning tänas vist jõge ja samas osutas käega kesklinna poole. Väga kahtlane - mõtlesin, et lükkaks ta jõkke, aga hea jooksurütm oli sees.

Olen nüüdseks tudeerinud kaht salvestussessiooni akadeemia saalis. Esimesel korral laulis üks naine ja mängis klaver. Stiiliks oli selline smooth-jazz. Teisel korral ehk siis eile salvestati ühe laulutudengi demo-plaadi jaoks (taotleb mingit stipendiumi vist) tervelt 10 aariat. Aarialauljal oli ka kõik vaja videosse võtta, aga kuna tema videot monteerida ei oska - "ta on ju laulja", ütlesid kolleegid foonikas, siis laulis ta kõik 10 aariat jutti. Ma ei tahaks küll olla stipendiumikomisjonis ja kuulata demo-plaati, kus praktiliselt kõik lood on identsed. Aga see ei olegi minu asi.
Foonika aparatuur oli vana. Pult oli 30-aastane, aga pidi väga hea olema. Patchbay oli umbes 2 meetri kõrgune ning kanaleid oli seal kokku umbes 12x12 rida. Hee...ja kaabliotsad, mida seal kasutati, olid väga huvitavad - polnud kunagi selliseid näinud. Mikrofonid olid korralikud - DPA'd ja Neumannid. XLR-kaableid seal keegi kerida ei oska. Kuna puldi taha ma ei pretendeerinud, sain vähemalt kaablikerimisel oma taset näidata...
Kogu tööprogress oli samuti harjumatu - natuke aeglane. Sessioon algas mõlemil päeval 21:00 ja kestis kuni 00:00, sest siis tuli tavaliselt mõni orelimängija harjutama. Esimene reaalne võte tehti umbes 22:30 paiku. Enne seda sätiti mikrofone ja üritati toimivat süsteemi luua. Foonikas oli statsionaarselt võrdlemisi vana PC ja 52'' üsna uus LED-teler, aga mitte kordagi ei saadud seal salvestussessiooni tööle - kuna programm (Magix Sequoia) oli minu jaoks tundmatu, ei olnud mul võimalik neid teadmatuses aidata. Seega võetigi kasutusele isiklik sülearvuti ning Fireface800 interfeiss. Töö sai tehtud, kuid leiutamisele kulutati minu arust liiga palju interpreetide ja endi aega - ehk oleks kerge eeltöö, tehnika olemasolu kontroll jne. protsessi kulgu oluliselt kiirendanud, aga siinkohal ei ole mul õigust midagi seletada, sest ei ole veel väga kursis sealse stuudio töökorraga.
Igal juhul oli huvitava ja õpetliku kogemusega, sest mõlemil sessioonil oli kaht noort helirežii tudengit juhendamas nende erialaprofessor. Kuigi tehnika võib olla üsna poolene, siis mikrofonide paigutusel, helikvaliteedi ning tasakaalu saavutamisel mingeid kompromisse ei lubatud. Mitu korda käidi lava ja foonika vahet, et mikrofone vahepeal kõigest mõni cm nihutada. Ja kõike seda väga põhjalikult argumenteerides. Tore. Eks lähiajal tekib ka minul võimalus akadeemia saalis midagi salvestada - loodetavasti mitte üsna kehva laulja esituses aariaid, vaid ehk mõnd kammerteost vms.

Laupäeval lõpetasime koolis umbes 01:00 paiku ja sellega õhtu ei lõppenud. Ühikas oli kooliaasta alguse puhul üks suurimaid pidusid üldse. Enamus akadeemia tudengeid olid kogunenud koridoridele ning keldrikorrusele ja olid ülevas meeleolus. Ilmselgelt olin ma peole jõudmise hetkel üks kainemaid. Siinsele tudengkonnale väga õlut juua ei meeldi - nad eelistavad viina, sest see teeb lõbusamaks ja on odavam. Eks nad ise ostusta. Mina jäin õllele truuks. Siinne ühiselamu pole isegi võrreldav EMTA vana kivimäe hurtsikuga. Siin elab enamus akadeemia tudengitest, siin on päris mitu harjutusruumi (näiteks akadeemia endi harjutusruumides saavad klaveriga klasse küsida ainult klaveritudengid - teiste erialatudengid saavad klaveri harjutamiseks ühikas asuvaid klaveriga sisustatud ruume kasutada), 4 pesumasinat ja 2 suuremat saali, kus ühes neist toimus eile tudengite jazz-kontsert. Igal juhul on siin peo pidamiseks kõik tingimused tagatud. Ka väike baarinurk oli, kus kohe kindlasti müüdi alkoholi ilma igasuguse loata. Kedagi see ei häirinud. Peol sain taaskord tuttavaks kümnete inimestega, kelle nimed käisid lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Hea, et nägude peale mingisugunegi mälu on...

Pühapäeva hommikul kell 11:30 pidid kõik koorilauljad koolis olema. Mina ärkasin 11:06, käisin kiirelt pesus, ostsin kokakoola ja jäin kõigest 3 minutit hiljaks - küll on tore akadeemiale nõnda lähedal elada. Laulsime hääled lahti, sain kätte koori hõbedase kikilipsu ning ühise rongkäiguna liikusime sujuvalt kirikusse, kus asub Chopini süda. Toimus jumalateenistus, 99% koorilauljatest tegid teenistuse kombeid kaasa (palvetasid, põlvitasid, laulsid palveid jne). Mina seisin ja vaatasin maale ning ootasin, et saaks juba laulma hakata. Perast tund aega mitte millestki arusaamist oli meie kord laulda. Laulud tulid ilusasti välja. Tore. Läksin kohe ühikasse ja googeldasin - kirikus toimus Chopini surmaaastapäevale pühendatud jumalateenistus. Sain jälle targemaks ning kokkuvõttes oli hea meel, et osa sain võtta.

Pärast selgust toonud nädalat on uus nädal juba piisavalt tegusalt ning huvitavalt alanud - julgen väita, et nüüd on nädalaplaan praktiliselt teada ja ülejäänud vaba aja sisustamisega pole samuti probleeme. Ei jää muud üle kui õppima hakata ja lõpuks veidi targemaks saada. Huvitav, miks Eestis nõnda keeruliseks osutus - see õppimine.

P.S. sauna tahaks

mõni pilt - moe pärast

 Nagu ikka, meeldib poolakatele koguneda - järjekordne kogunemine/rongkäik (AVONi õhupallid lendlesid terve päev mööda tänavaid)

Onu tegi ühika juures suuri seebimulle... Minu tuba jäi ka pildile....