Pidustustenädal Varssavis...

Tere blogi,

Eelmise nädala reedel otsustasime Cypriani ja Crocheniga(Türgi toanaabriga, kelle nime täpselt ei tea), et ostame viskit ja saame sõpradeks. Mina viskisõber ei ole ja seega piirdusin õllega - sellegipoolest oli järgmisel päeval tunda, et sõbrunemine kulges vahva hooga. Mina õpetasin poistele kuidas Texas-Hold'emi mängida ning mäng käis vatitikkude peale. Türklane võitis. Tikud kuluvad talle ära, sest ega ta väga ennast pesta ei suvatse. Samas mina panustaksin hügieenile just praegu rohkem kui kunagi varem. Nimelt haigestus paar päeva tagasi kõrvaltoas elav lauljatudeng meningiiti, mis levib siis igasuguse kontakti kaudu, ja sellepärast arvangi, et tavapärasest rohkem käsi pesta ei teeks paha. Õlut ka sõpradega ei jagaks…

Laupäev oli väga ilus. Käisin poes ja ostsin mahla ning päikesevalgus oli valus. See selleks. Mina olin mõtetega juba pühapäeva juures, sest ei jõudnud ära oodata Vabariigi aastapäeva tähistamist Eesti Suursaatkonnas Varssavis. Ärkasin pühapäeva hommikul vara ja erksana. Käisin pesus ning panin selga triiksärgi, mida siinviibimise jooksul veel kordagi kandnud polnud. Olin nõnda elevil, et ühika välisuksest välja astudes taipasin, et olin kaardi tuppa unustanud. Usaldades oma orienteerumisvaistu ning nägemismälu liikusin ilma kaardita reipal sammul metroojaama poole. Algus oli paljutõotav - jõudsin metroosse kõigest umbes kilomeetrise ringiga. Kui tundus, et olin juba piisavalt palju maa-aluse rongiga sõitnud, otsustasin maha minna ning leidisingi ennast täiesti tundmatus kohas. Helistasin ainsale eestlasest tuttavale, kelle number mul mobiilis olemas oli, ning sain kinnitust, et peatus oli õige. Võit. Saadiku vastuvõtuni oli aega 15 minutit ja uskusin, et jõuan õigeks ajaks. Kahjuks olin ma unustanud, mis tänaval Eesti Saatkond asub. Pärast umbes 8't kilomeetrit jalutamist ning poolteist tundi hiljem leidsin oma sihtkoha. Kui mina peole jõudsin, oli kõik toit juba otsas ja kali joodud. Alles olid ainult suupisted ja õlu. Ma leppisin olukorraga ning lõppeks kulges päev eriti toredaks. Nägin palju diplomaate ja sain palju visiitkaarte. Mängisin suvaliste väljamaalastega pubis nooli ja jõin Türgi baaris õlut. Sõin kebabit ja helistasin skypes kümnete kroonide eest mobiilile. Valimas käisin ka. Esmaspäeval kooli ei jõudnud. 

Kolmapäeval läksin keskpäevaks firmasse Teleperformance ja helistasin samuti kümnete kroonide eest skypes inimestele. Ainuke erinevus oli, et mina kõnede eest maksma ei pidanund. Ja palka makstakse ka kunagi siis, kui mingi dokumendi saan kusagilt. Helistasin inimestele Eestis ja küsisin, mida arvavad nemad Philipsi garantiiremondi teenustest ja selle kvaliteedist. Ma pole kunagi sellist telefonitööd teinud. Nüüd, kui mul on peaaegu väga suured kogemused sel alal, võin öelda, et helistamine pole minu teema. On väga raske olla nii palju aega järjest nii viisakas ja peaaegu et alandlik. A no töö on töö ja põnev oli näha, missugust tööd inimesed veel teevad peale haltuurade ja keikkade pubides, pulmades või lihtsalt taustaks. 

Neljapäeval käisin koolis ja õhtul vastasin Riina kutsele tähistada EV93. sünkarit tema tagasihoidlikus häärberis. Häärber asus kesklinnast 9 km kaugusel ja seekord võtsin ma kaardi kaasa. Olin kohal vähem kui tunni ajaga. Võit. Õhtu oli väga tore. Eriti sellepärast, et sain näha palju sõpru-tuttavaid-koolikaaslasi ning Mari ETV ülekandes kontserdist. No ja kontsert oli ju eriti hea seekord - igal juhul kordi parem kui eelmise aasta lõvikostüümid ja muud multikategelased. Pärast kontserti nautisin eestlaste seltskonnas Eesti toitu ja Poola rüübet. Vaatasime pingviinide paraadi ja intervjuud Ita'ga. 

Pidustustenädal oli just nii seltskondlik ja tegus, et nüüd on õige aeg veidi rohkem koolile ja õpingutele pühenduda. ahjaa…ja teisipäeval käisin oma esimeses Poola keele loengus. Kas pole tore. Lisaks on tore, et Kali ja Kaseke, mis saatkonnast kaasa anti, maitsesid kreeklasele nõnda, et ta tahab kohe kindlast sel suvel Eestit külastada. Ma soovitasin tal tulla Juuli alguses. 

Selle kõige toreda juures võib mainida ainsa tõrvatilgana meepotis olukorda metrojaamas, kui teisipäeval Teleperformance'i kontorist nn. töövestluselt tulin. Kasutasin 20-minutilist piletit, et sõita mõned peatused trammiga ja seejärel kaks peatust metroos. Metroojaama sisenedes lasin pileti kontrollaparaadist läbi ning kõik oli ok - aega veel oli. Vahetult enne peatust, kui pidin maha minema, tuli minu juure kontroll ning tõmbas pileti oma aparaadist läbi ja selgus, et mul pilet oli kaotanud kehtivuse 1 minut tagasi. Sain selle eest 100zl(u25€) trahvi. Loomulikult ei kavatse ma seda trahvi ära maksta, sest esiteks ütlesin kontrolörile, et ma ei ela Poolas ning et olen turist, teiseks ei saanud ta minu käest mingeid kontakte ega allkirja, et olen millegagi nõus, ning kolmandaks oleks narr ühe minuti pärast trahvi maksta. Kui ma oleks poolakas ja teaks kus ja kuidas, kaebaksin ma selle trahviotsuse igal juhul edasi. Huvitav olukord sellegipoolest. Ei kurda. 

Kuna eile jõudis minuni raamat, mis täis filosoofiat ja see on nõnda mahukas, siis parem oleks, kui asun kohe selle kallale…Cześć

Pilte pole, sest mul sai mobiilil aku tühjaks.

Poolakas, Türklane ja Eestlane istuvad ühes toas...

Ei hakka isegi välja mõtlema vabandusi, miks ma nüüd kohe kümneid päevi midagi bloginud pole. Ehk on mu elu lihtsalt nõnda igavaks muutnud, et midagi pole kirja panna. Igal juhul tuleb nüüd veel toimivad ajurakud tööle panna ja ajaloos toimunud ära mainida. 

Eksamisessioon Varssavis kulges üleootuste valutult. Kõige pingelisem oli just muusikajalooga, sest ma ei teadnud sellest ainest siin mitte midagi. Enne eksamile minekut kohtusin õppejõuga viimati oktoobris, kus härra õppejõud lubas mulle e-maili peale igasugu materjale saata, mida ma siis iseseisvalt tudeerida saaksin. Kahjuks seda ei juhtunud. Nõnda astusingi ma siis jaanuarikuu suvalisel päeval vastavasse osakonda sisse ning küsisin härra õppejõu järele. Nemad võtsid temaga kohe telefonitsi ühendust, sest olid üsna kohkunud nähes tudengit ainult inglise keeles rääkimas, ja andsid toru ruttu mulle üle. Härra õppejõud oli rõõmsameelne nagu alati (meenutab oma käitumiselt natuke Adam Sandleri rumalavõitu tegelaskuju suuremas osas tema filmidest). Ütles, et tulgu ma järgmine päev eksamile siis. Ma ütlesin, et mul pole materjalegi, mille põhjal eksamile tulla. "It's Ok, just come to the exam tomorrow", ütles härra õppejõud. Läksin siis järgmine päev uhkelt ruumi, kus eksam toimus, sest mul polnud mitte midagi kaotada, sest ma ei teadnud mitte midagi. Õppejõuhärra võttis mind rõõmsalt vastu ning küsis minult ainetelehte, mille ma eelmine päev oma osakonna sekretärilt saanud olin, kirjutas sinna aine nime, oma allkirja ning soovis mulle ilusat talvevaheaega. Kokku läks seal umbes 40 sekundit ning ainepunktid olid käes nagu naksti. 

Tegelikult läks mõni aine ka kergemini, sest ma teadsin, mida ma teadma pean. Kõige huvitavam oli ilmselt koorilaulu arvesus, kus tuli Carl Orffi "Carmina Buranat" kvartettides laulda. Mina olin eelnevalt tervelt kaks tundi omas tempos harjutanud ning kui arvestusele jõudsin, sain aru, et minu harjutet tempo oli vähemalt kaks korda aeglasem kui nõutav tempo. No ja koos korealastega, kellest sopranit laulev neiu kõrgemaid noote ainult piuksuda suutis, ei olnud üldsegi toekas laulda. Üldiselt oli eksamisessioon põnev. 

Jõulud ja aastavahetus olid Eesis väga toredad ja tegemisi oli rohkem, kui ära jõudis teha - näiteks filosoofia arvestusele ma ei jõudnudki. Midagi jäi veel tegemata, aga seda ma enam ei mäleta. No ja ma ei imesta, et ma seda vajalikku asja enam ei mäleta - Varssavisse jõudes avastasin, et minu pangakontol on kohe väga vähe raha alles. Algas tõsine ja põnev säästuaeg. Iga päev ootasin sõnumit numbrilt 1221 teatega, et väiksemgi summa on üle kandunud minu kontole. Ja ühel hommikul tuligi kümneid kroone. Kuna ees ootas terve nädal talvevaheaega täiesti lumetus ja soojas Varssavis, siis otsustasin, et kulutan selle rahanatukese hoopis bussisõidule Tallinna ja tagasi. Järgmise päeva õhtuks olingi Tallinnas, tehes nii mõnelegi olulisele inimesele paraja üllatuse. 

Nõnda veetsingi Varssavi talvevaheaja Eestis, olles piisavalt tubli, et filosoofia arvestus ära teha, kaks salvestust teostada ning noorte meeskooriga laulupeo I eelproovil käia. Teatris, uisutamas, peol ja kodus käisin ka. Tagasisõit Poola tundus miskipärast palju kauem kestvat, kui vastupidises suunas, kuigi sõiduaeg oli täpselt sama - 18 tundi. 

Nüüd olengi tagasi Varssavis ja leban oma mugavas voodis ning naudin kõike uut, mida alanud semester endaga kaasa toob. Kõigepealt tõi ta meile uue külmkapi. Kleebis, millel kirjutatud A+, ilutseb ukse peal ning toitu ja jooki mahub sellesse vähemalt kaks korda rohkem kui vanasse, kuid palju vaiksemasse külmkappi. Ruumi jääb isegi üle. Tegelikult ma ei tea, kas see uus külmkapp on ikka hea mõte. Kui on rohkem ruumi, siis tähendab, et sinna mahub rohkem asju, mis omakorda tähendab, et sinna koguneb aja jooksul toiduaineid, mis üldse kasutust ei leia ning hakkavad haisema. Juba eelmises külmkapis oli kellegi poolt unustatud (elame toas Cyprianiga kahekesi) kilo pelmeene, mis igal kapiukse avamisel tuppa umbes sellise aroomi levitas, et kumbki meist pole nädalaid oma jalgu pesnud. Ise üritan järgida reeglit, et ei osta kappi asju, mis võiksid seal kauem kui nädal seista - ei hakka ostma suurt juustutükki või vorstilatti, liitrit hapukoort või kilo tomateid, sest tean, et enne jõuavad nad halvaks minna kui ma nad ära jõuan süüa. See oleks ju puhas raiskamine. Seega mina arvan, et kõigil inimestel võiksid olla palju väiksemad külmkapid - nõnda võib kindlaks jääda, et tomat, mis ma kapist võtan, on värkse, sest ma ostsin selle alles eile, et kohvi sisse valatav piim ei ole tükke täis valge ollus, mis terve päeva ära rikkuda võib. Ja nii edasi. No ja poes käivad inimesed niikuinii iga päev. Lisaks kulub väiksema külmkapi peale palju vähem ruumi ja elektrit - ei ole ju vaja suurt 300-liitrist kappi, millest poole moodustab sügavkülmutus, kus hoitakse asju, mida lähema viie aasta jooksul tarbida ei kavatseta - vanaema antud moosid ja vanaisa püütud särjed. No ja meie uus külmkapp on nii vinge, et porgandid, mis ma ukse küljes asuvasse sahtlisse paigutasin, olid hommikuks jäätunud…

Ehk pole kõik uued asjad alati paremad.

Meile tuli pühapäeval uus toanaaber- Türgist. Algul tundus, et on kahtlane tüüp, sest ta ei rääkinud midagi, sööginõusid ei oma ja magamiseks kasutab kahte tekki ja paksu pidžaamat. Aga esmaspäeval tuli Cyprian koolist rõõmsa uudisega, et tegi oma eriala eksami väga edukalt ära, ning kutsus suitsuruumi tähistama. Lisaks vajas rahvusvaheline kondoomipäev samuti tähistamist. Nõnda me siis tähistasimegi ning ka Türklane liitus meiega. Saime rüüpest julgust ja jutt hakkas sujuma. Tuleb välja, et Türklane on 30. aastane lavastaja-magister ning spetsialiseerub nukuteatrile. Ja hoopis vastupidiselt on ta üsna normaalne tüüp. Eile rääkisime pikalt maailmaasjadest. Cyprian küsis kohe terroristidest, viinast ja sigarettidest. Mina küsisin kebabist ja üldistest kommetest. Igal juhul saime kõik aru, et venemaal on kõik kuradi odav. 

Täna hommikul avastas Cyprian, et tema rahakott on kadunud. Koos dokumentide ja umbes 25 euroga. Mina avastasin, et mul on rahakotist lihtsalt umbes 5 eurot kadunud - ID ja ISIC kaart olid alles(ülejäänud suurem summa sularaha ja teised kaardid hoiad ilusasti sahtlis peidus). Liiga kahtlane, et seda kaotamiseks nimetada. Seega olime Cyprianiga varguse ohvrid. Ma ei mõtlegi, et Türklane seda teinud on, aga esimene kahtlus oli siiski tema suunas. Tegelikult on üsna ebatõenäoline, et ta seda teeks, sest oma toakaaslastelt kohe koos rahakotiga midagi pätsata on liiga jabur. 

Nüüd ei oskagi ütelda, et kas uus toanaaber ongi eelmisest parem…eks aeg näitab.

Õnneks kandis mu pidev küsimine ja pindakäimine vilja. Nimelt toob mulle uus semester tervelt ühe uue aine - poola keele. Järgmine nädal on esimene loeng ja lõpuks saan ma siin ka veidi targemaks. Ja kuna kreeka sõber Jorgos tahaks ka väga poola keelt õppida, aga tema ei ole Erasmuse programmi kaudu siin, siis tema seda ainet ei saanud(toimub see nimelt Varssavi kaunite kunstide akadeemias), ja nõnda ongi mul siis võimalus kõike õpitut temale edasi õpetada. 

Pühapäeval kütan taaskord Eesti saatkonna inimestega kokku saama, et valimisi ja vabariigi aastapäeva tähistada. Nimepäeval on ühikas üldkoosolek - mina plaanin teha ettepaneku köökidesse mikrolaineahjud muretseda. 

Ja järgmine teisipäev on siinsel muusikaakadeemial sünnipäev - tänu sellele jääb partituuri tund ära. Palju õnne! 

Igal juhul sai nüüd blogiga taaskord asjad joone peale aetud. Ja kuna järgmine nädal tõotab tulla üsna tegus, siis on, mida juba üsna pea taas kirjutada. 

mõni pilt?

                                            Tüüpiline õhtu ühika suitsuruumis...

Uuel aastal uue hooga

Viimasest sissekandest on möödas vähemalt kuu aega ja minu arust on see väga normaalne. On ju täiesti mõistetav, et kui ma planeerin 8. detsembril midagi blogida ja samal õhtul on akadeemia orkestril väga vinge kontsert ning seda tähistama kutsutakse, siis loomulikult vastan viisakalt kutsele ning lahkume öösel toanaabriga pubist viimaste klientidena. Sama arusaadav on tõsiasi, et kui mulle järgmisel päeval täiesti ootamatult Tammo ja Pets külla otsustavad tulla, siis ei tule nädalavahetusele seatud õppimise - ning blogimiseplaanidest mitte midagi välja. Aga ma ei kahetse - hoopis vastupidi.
Ja no plaan 16. detsembril lennukiga Tallinnasse naaseda läks ka vett vedama - 13. detsembri öösel kella 5 paiku otsustasin, et lähen järgmisel hommikul koos sõpradega autoga kodumaale ära. Väga hea otsus.
Jõulud ja aastavahetus ja kõik ülejäänud aeg, mis Eestis veedetud, kulges vägagi tegusalt ja seltskondlikult - tore ju.

Nüüd olen tagasi Varssavis, mis lõhab juba kevade järele, kuigi päris talv on veel ilmselt ka siin ees, ja mõtlen, et peaks taas õppima hakkama. Tegelikult oleksin pidanud siia päev varem jõudma ehk siis 6. jaanuaril, kuid kuna LOT jättis lennu ära ja minul kiiret ei olnud, nõustusin läbi Frankfurti või Kopenhageni lennujaamade rändamise asemel järgmisel päeval LOT'iga lennata. Nõnda võitsingi veel ühe päeva Eestis veetmiseks - no ja see päev kulmineerus eriti vingelt (detailidesse ei hakka siinkohal laskuma).

Koolis on vahva, kui ainult seda pidevat und ja väsimust poleks. Ja ma ei saagi aru, millest see uni tekib. Kui väga tahta, magaksin ma ilmselt siin koguaeg, sest uni on nii magus. Aga õnneks hakkab iga natukese aja pärast minus endas miski ütlema, et tõusku ma nüüd kohe üles ja hakaku tegudele. Ehk teeb mind uimaseks ka liigsoe ja tiba umbne tuba, sest toanaaber on pühapäevast saadik haige - rögiseb ja köhib ja sonib teine pidevalt. Ükskord tahtsin akna avada, kuid toanaabril hakkas kohe nii külm, et nüüdsest hoian akna kinni. Täna tõusis ta isegi üles ja käis poes - on märgata tervenemist. Ehk saan homme isegi värsket õhku tuppa tuua.

Olen endale mingisuguse tegevuskava välja mõtelnud, aga kuna olin täna pärast kooli ikka veel väsinud, siis püüan homsest seda järgima hakata. Ehk regulaarne unerežiim ning peaaegu kindel päevagraafik muudavad minu ajakulutamist praktilisemaks. Tegelikult on ilma selle graafikutagi piisavalt tegus ja tore - vähemalt seni kuni väga kiireks läheb. Näiteks järgmisel nädalal algavast eksamisessioonist ei tea ma midagi. Mingisugune arvestus olevat mul juba tehtud ning muusikaajaloo õppejõuga rääkisin viimati oktoobris ja sedagi väga põgusalt. Küll kuidagi ikka saab.

Igatahes on selle aasta esimene sissekanne nüüd tehtud ja siit edasi saab ainult paremaks minna - eksole.

Pilte pole uppida, sest Tammo pole siiamaani nende külaskäigul tehtud pilte kättesaadavaks teinud.

Toanaaber ja kõrvaltoa saksimängija olid Eesti õlle üle õnnelikud ning kreeklasel kõrvaltoast oli samuti hea meel, kui talle õlle asemel šokolaadi tõin.

Kus on päkapikud?

Laiskus sai minust võitu ning nõnda jäigi eelmise nädala blogi kirjutamata. Vabanduseks võin öelda, et oli lihtsalt liiga kiire...hee, nagu ikka...

Sain teada, et Poolas ei käigi päkapikud sussi sisse mandariine toomas. Ainus päev detsembris, kui on üldse mõtet midagi aknalauale panna, on 6. detsember ehk jõuluvana päeval - st. Nicholase päeval...

Ilmselt on mõistlik viimase paari nädala tegevused järjest üles mainida.

Üle-eelmisel nädalal toimus keskmisest suuremas lokaalis sinne rebastepidu. Pidu nagu pidu ikka. Kuna suitsetamise keeld avalikes kohtades oli nõnda uudne seadus, ei teinud sellest enamus välja ning sellepärast ei jäänudki muud üle kui "nautida" laval toimuvat eriprogrammi rebastele läbi suitsuse vine. Egas need mängud polnudki midagi erilist väärt - noored tudengid joodeti kiiresti täis ja nii mõnelgi neist läks peo lõpuks pilt taskusse. Julgen väita, et EMTA rebastepidu on umbes kümme korda vingem ning kultuursem kui UMFC'i rebastepidu.

Nädalavahetus kulges üsna ühikaselt ehk pühendumusega ainele "lõputöö kirjutamise seminar". Kulus kümneid minuteid, et üks inglisekeelne tekst ümber tõlkida ning sellest mingisugune referaat meisterdada. Vähemalt sain targemaks...

Eelmine nädal oli üllatavalt tegus.
Kolmapäeval toimus minu esimene ametlik salvestus UMFC's. Ühel härral oli 85. sünnipäev ning selle puhul toimus akadeemia saalis tema loomingu kontsert. Kontsert oli tulvil kaasaegsest muusikast ning rahvast oli umbes 5 korda vähem kui kooli sümfooniaorkestri kontserdite ajal. Kohati tuli meelde kunagine arvamus kaasajal kirjutatavast muusikast üldse - see on huvitav ainult heliloojale endale ning muusikutele, kes seda esitavad. Publik teosest väga aru ei saagi...
Vähemalt oli juhendav õppejõud ning abistav kolleeg väga toredad ning salvestuse ajal sai üsna huvitavatel teemadel vesteldud. Sain isegi targemaks + sain õppejõult Bob Katz'i raamatu, mida olen pikemat aega lugeda tahtnud.
Minu jaoks oli see ülesvõte nagu ikka - kuna kontserdist ühtegi CD'd ei produtseerita, saime lihtsalt katsetada erinevaid mikrofone ning nende asetusi. Huvitav.

Pärast kontserti võttis minuga ühendust Jorgos - kreeklane kõrvaltoast, kellega mõned korrad õllel oleme käinud (tema joob tavaliselt ühe õlle, mina just nii palju nagu ikka). Jorgosel olid sõbrad Kreekast külla tulnud ning olin kutsutud nendega ühinema. Tegime raekoja platsil ühe õlle ning seejärel läks igaüks oma teed. Kuigi ilm oli vihmane, tuuline ja jahe, sain neljapäeval kreeklastega uuesti kokku ning esimest korda käisin siinseid vaatamisväärsusi väisamas. Käisime 1955. aastal ehitet Poola kõige kõrgemas ehitises linna siluetti vaatamas (tegu siis kingitusega Stalinilt - poolakad tahaksid, et maja maha lammutataks, minu arust on tegu Varssavi kõige vingema hoonega), suures kaubamajas hamburgeri söömas ning Ülestõusu muuseumis Poola ajalooga tutvumas. Minule väga meeldis. Nüüd tean, kus ma viimased kaks kuud elanud olen ning kus ma järgmised 7 kuud veeta kavatsen... Ainuke tähelepanek, mis veidi häiris, on fakt, et need kreeklased olid just nõnda väikest kasvu, et nende kõndimise kiirus oli minu jaoks liiga aeglane. Isegi siis, kui ma oma käimistempot kaks korda vähendasin, pidin iga 100m järel vähemalt minuti ootama, et ikka koos saaks kõndida. Ja see väsitas. Üleüldse olid nad aeglased. Minul kulus muuseumis umbes 2h, neil vähemalt 2,5h. Õnneks oli seal kohvik, kus sain kuuma šokolaadi juues aega parajaks teha...

Reedel käisin isegi koolis, sest oli üks loeng. Perast loengut kütsin metrooga kuhugi pärapõrgusse, kus pidi toimuma üks kontsert (siinkohal olgu tänatud GoogleMaps). Kontsert oli tore - laval olid Triinu ja Anu Taul ning Tarmo Noorma. Oli väga meeldiv kuulda täiesti suvalises kohas kõige ehedamat Eesti pärimusmuusikat ning teada, et kontserti kuulavad ka teised väliseestlased. Pärast kontserti sain jutule päris mitme Poola-eestlasega, kellest üks härra oli nt. Niina Murdvee vend - ühiseid tuttavaid nimetades olime mõlemad väga üllatunud. Miskipärast kutsuti ka mind pärast kontserti bändiga koos õhtustama. Lisaks sain tuttavaks endavanuse noormehega, kes oli huvitatud eesti keele õpingutest - vastutasuks soovisin poola keele loenguid...lõime selle peale klaasid kokku. Tegelikult on imelik, et nõnda suures riigis nagu Poola, elab ainult umbes 200 eestlast. Enamus nendest on tegu Vene päritolu eestlastega. Suursaadikut kontserdil polnud, aga konsuliga sai arutet, kas ja kuidas Fibrill võiks Poolas esineda. Konsul oli tore 30-ndates daam, kelle ajasin kogemata ühel vestlusel segi tema sekretäriga - õnneks polnud ma esimene, kes sellise vea tegi. Mõlemad olid meelitatud. Pärast väga vinget õhtusööki eestlastega (ei saa seda siin blogis ilmselt väga tihti enam mainida) ühinesin sujuvalt taas kreeklastega, kes olid teel mingisugusele kultuuritegelaste peole. Kohale jõudes märkasime, et olime hiljaks jäänud. Enamus rahvast oli kas lahkunud või siis ennast liiga purju joonud, et end üldse liigutada. Õnneks oli pidu tasuta.

Laupäeval veetsin tervelt 4 tundi kooli stuudios ja tegelesin asjaga, millega kogu aeg peaks tegelema. Tegelikult ei ole mul isegi mingisugust materjali enam, millega stuudios tegelema peaksin. Ning ühegi kooslusega pole ka kokku rääkida jõudnud, et nad siin salvestama tuleksid. See-eest kahe nädala pärast, kui kodumaale naasen, on plaanis päris mitu päeva stuudios veeta, et oleks, millega siin tegeleda.

Igatahes on aeg ünsa kiiresti kulgenud ning tunnen, et läheb taaskord kiireks. Eeskätt arvestuste pärast, mida Eestis tegema peaksin. Siin algab sess alles jaanuari lõpus. Lisaks jõudis talv ka Varssavisse. Eile öösel oli -20 kraadi ning täna päeval oli küll -14, kuid tuul just nõnda tugev, et windfreeze temperatuur ulatus -22ni. Lund on 20cm kanti ning tänaöine tuisk toob ilmselt lisa.

Järgmiste päevade plaanis on Bob Katzi raamatuga ühele poole jõuda ning lõpuks ka viiul kätte võtta. Iga päev mõtlen, et lähen ja tinistan veidikene, kuid miskipärast jääbki see vaid mõtteks - vähemalt ei lase ma tolmul viiulikastile koguneda. Mingisugune põhimõte vist.

Peaks jõulukalendri ostma...

Kõige originaalsem tänavamuusik üldse. Vanamees istub vana kõlari peal, kust kostub vana prantsuse tantsumuusikat, mängib tuubat ning iga noodiga, mida härra puhub, lahmab tuuba lehtrist välja suur tuleleek.

Varssavi City 200m kõrguselt...

 Ülestõusu muuseumi näidiskanalisatsioon ehk marsruut ühest linna otsast teise...sõjaajal siis

 Triinu ja Anu Taul ning Tarmo Noorma alternatiivse kunstikooli kohvikus

 Talvine koolitee. Soolaga kokku ei hoita.

Tuhatoosid vastu seina puruks!!!!11

No see on küll tore uudis, et alates eilsest on avalikes kohtades suitsetamine Poolas keelatud.
Pärastlõunal kui praekartulid paari härjasilmaga söödud ja lõunauinak just hoo sisse saanud, hakkas toanaaber Cyprian fagotti harjutama. Suutsin umbes 15 minutit nõnda kannatada ning seejärel otsustasin toast mõneks ajaks lahkuda. Kirjutasin arvelehele numbrid ja tähed üles ning läksin postkontorisse üüri maksma. Kuna asjaajamine võttis väga vähe aega, mõtlesin kusagil filosoofia raamatut lugeda. Läksin "Vabaduse" baari, mis meenutas klientuuri poolest õllepõrgut(legendaarne koht Võrus). Õlu oli odav ja kundedeks olid vähemalt kahe kõrgharidusega elu näinud vanahärrad. Minul oli samuti ülev meel, sest ukse peal oli silt, mis rääkis eile jõustunud tubakaseadusest, ja härradel oli endalgi huvitav väljas suitsu tegemas käia. Pool õlut joodud, astus sisse ilmselgelt väga erudeeritud mees, kes kõigepealt tervitas viisakalt sõpru. Tegelikult meenutas ta Ned'i - tegelast South Parkist, sest tal oli samasugune kõneaparaat. Sõber, kelle lauda ta istus, võttis selle peale kotist välja päris mitu purki kalamarja (oli vist need ise sisse teinud, sest need oli ajalehtedesse pakitud ning kaaned roostetasid) ning jagas ülejäänud seltskonnaga baaris. Mina muidugi sellest osa ei saanud, sest olin autsaider - mul ju polnud põuetaskust väikest viinapudelit võtta, mida siis õlleklaasi salaja tühjendada.
Teiset õllest pool joodud, astus baari järjekordne ülevas meeleolus vanahärra. Kuna minu laua juures oli ainus vaba tool, otsustas ta minule julgel sammul läheneda (siinkohal võib mainida, et baar ise oli umbes 3x5m suur, niiet samme oli heal juhul kaks-kolm). Esimesed laused oli poolakeelsed, kuid niipea kui sai teada, et ma muulane, hakkas ta sujuvalt inglise keeles rääkima. "I have a DVD for you. Nice porno. One girl and 6 men. Black men!" Keeldusin viisakalt pakkumisest ning selle peale küsis härra minult 2 zlotti, põhjendades soovi väitega, et ta on alkohoolik. Ma ütlesin, et kahjuks ei saa anda, sest ma olen vaene tudeng. Härral vastas, et ta mõistab, ta ise olevat lihtsalt töötu. Otsustasin, et tänaseks huvitavatest seikadest piisab ning liigun ühikasse tagasi. Cyprian oli harjutamise lõpetanud ja minu riided ei haisenud tuhatoosi järele - võit.

Eelmine nädal kulges rahulikult. Neljapäeval, nagu lubatud, toimus Poola vabariigi aastapäev. Terve linn oli lippudega kaunistatud. Hommikune äratus toimus paraadi saatel - kuidagi kurvameelne ning aeglane tundus. Igal juhul julgen väita, et Eesti vabariigi aastapäev on palju vingem kui siin. Eestlased on palju rõõmsamad, sõdurid marsivad paraadil hoogsamalt, orkestrid mängivad vahvaid lugusid jne. Siin vaatasid rongkäiku väga vähe inimesi. Pärast lõunat hakati kogunema tänavatele - meelt avaldama. Rahvast oli väga palju. Cyprian ütles, et sel päeval toimus 23 meeleavaldust üle linna. Mingi hetk otsustasid meeleavaldajad omavahel kaklema minna. Kuna ühikas asub üsna südalinnas, siis kõige suurem tegevus toimuski siinsamas vahetusläheduses. Maja ees oli kümneid politseiautosid, paar veekahuriga varustatud veoautot ning päris mitu märulipolitsei üksust. Käisin isegi korra õues, sest janutas ja oli ka kerge uudishimu. Õlut ma osta ei saanudki, sest ainus pood, mis sel suurel pühal päeval avatud, oli rahva poolt täielikult blokeeritud. Õnneks sai uudishimu üsna kiiresti rahuldatud. Minu jaoks tundusid need protesteerivad inimesed üsna rumalatena - üks naine karjus kõlaritesse mingeid loosungeid, teised karjusid kaasa. Teine grupp meeleavaldajaid otsustasid kollektiivselt vilesid puhuda - seda oli valus kuulata. Politsei oli muidugi igal pool. Mõnd agressiivsemat üritasid nad kinni hoides maha rahustada. Mõni verisema näoga oli nende eest ära joosta jõudnud. Kokkuvõtteks võib öelda, et mina küll aru ei saanud, mis kasu võiksid sellised meeleavaldused ühiskonnale tuua. Lisaks oli arusaamatu, miks ronisid sellistele üritustele isad-emad koos oma väikeste lastega - šokiteraapia?

Reedel sai praktiseeritud palavikus olles õlle joomist. Peavalu oli just nõnda suur, et selle nautimiseks pidi väga palju keskenduma. Öösel tekkis janu, mida polnud veel varem kogenud. Ja hommikul maitses mahl väga hästi. Laupäeva lõunaks oli palavik vist läinud. Köha jäi.

Pühapäeval oli lihtsalt nii ilus ilm, et otsustasin parki päikese kätte raamatut lugema minna. Lugesin kümneid lehekülgi ja tegin ka mõne pildi....

 Õhtu enne tähtsa riigipüha

Inimesed meelt avaldamas ja vilistamas...

Joon veekahuriga varustet veuauto juures kokakoolat 

 Mina siin Varssavi kõige vingema maja juures ilma nautimas

Minu vari loeb raamatut ja lilled õitsevad...

Pühad jälle tulemas

Homme on Poola Vabariigi aastapäev. Lipud lehvivad kõikjal ja võib-olla on keegi isegi elevil. Minul pidupäeva tähistamise plaane pole.

Möödunud nädalavahetus algas juba neljapäeval ning lõppes esmaspäeva hommikuga.
Läksin lõunaks lennujaama, et Marile vastu minna. Ei arvanud, et sinnasõit tervelt 40 minutit kestab. Veel vähem oskasin oodata, et lennujaamast ühikasse sõit ühistranspordiga kestab ligi 1,5h. Oli vist varane tipptund. Plaanis oli võimalikult kiiresti Poznanisse sõita, et 19'00 algavale kontserdile jõuda.
Varssavist Poznanisse on üle 200km - me jõudsime raudteejaama veidi enne kella 18'00 ja nägime, et kohe läheb üks rong soovitud sihtkohta. Istusime rongi, koridoris käis mees ja müüs spordikotist õlut. Ostsin õlle ja rong hakkas liikuma. Varssavi eeslinna jõudes tuli piletimüüja ning küsis, kuhu sõita soovime. Kui ütlesime, et Poznanisse, siis nii müüja kui ka teised kupees olijad tegid suured silmad pähe ning andsid teada, et rong just tuleb Poznanist ning liigub hoopis teises suunas. Mul on hea meel, et meid enne Lublinisse saabumist rongist välja saadeti. Õnneks on Poola rongiliiklus üsna tihe ning hästi arenenud. Kuna õige rongini oli umbes 15 minutit aega, ostsime kassast piletid. Rong Poznanisse sõitis perroonile, igaks juhuks mõtlesin, et võiks kelleltki targemalt üle küsida. Tuligi välja, et oleksime taaskord vale rongi peale istunud, sest piletit olid ostetud teise firma liinile, mis väljus 5 min pärast. Perast väikest seiklemist jõudsime 23'15 soovitud sihtkohta. Kontserdile ei jõudnud. Saime kokku Mari sõbranna Dagmaraga, kes meid lahkelt oma kodus vastu võttis.
Poznan on umbes Tallinna suurune, kuid väga palju rahulikum - umbes nagu Tartu, sest seal on mitmeid ülikoole ja seega ka palju tudengeid. Päeval sai vaatamisväärsustega tutvutud. Õhtul tegi Dagmara ema ehtsa 3-käigulise Poola õhtusöögi. Tundus nagu oleksime restoranis. Päris õhtul läksime õllele. P.S. rüübe Varssavis on odavam. Plaanis oli öise rongiga tagasi pealinna sõita. Sai isegi spetsiaalselt raudejaamas sõidugraafikuid vaatamas. Teadsime, et rong Varssavisse lahkub 3'10. Jõudsime vaksalisse umbes 2'30 ning saime teada, et olime vaadanud vale graafikut - rong saabus Varssavist 3'10. Kuid täiesti juhuslikult saabus raudtejaama just rong, mis liikus siiski õiges suunas. Siiamaani imestan, et kui suur on tõenäosus, et taaskord sai vale rongigraafikut vaadatud ning et täiesti juhuslikult jõudis õigel hetkel jaama rong, mis siiski Varssavisse sõitis... Öine rong oli rahvast täis - esimesed kaks tundi tuli koridoris passida...
Ülejäänud nädalavahetus kulges rahulikult Marile linna vingeimate pubide näitamisega ning lakkamatut vihmasadu trotsides linna vahel löötimisega. Niipea, kui Mari esmaspäeva hommikul tagasi kodumaale lendas, lõppes ka vihmasadu ning ilm läks jälle soojaks...

Käisin täna esimest korda poola keele tunnis. Koos korealastega. Jäin tundi umbes 30 minutit hiljaks, sest polnud kindel kas ja kus tund üldse toimub. Klassiruumi jõudes leidsin enda eest umbes 6 korealast ning vanema härra, kes oli õpetaja rollis. Korealastel oli raskusi keskendumisega - käänasid suvalisi sõnu ning moodustasid ilmselgelt neile arusaamatuid lauseid. Tunni lõppedes ütleski õppejõud, et erilist mõtet mul seal käia pole - "Nagu näed, on siin võimatu midagi õpetada. Kordad ainult iga lauset mitukümmend korda ja lõpuks jääb neil ehk midagi meelde", ütles härra ning lubas minuga ühendust võtta ja mõne raamatu anda, mille abil õppida.

Igatahes sain terve eelmise nädala esmaspäeval Villu toodud Aleksandri kuuspakki ning Mari saadetud Fazeri šokolaadi nautida. Ja nüüd on mul ka SantaMaria hakklihamaitseaine ning sidrunpipar käepärast...

Ilusat Poola Vabariigi aastapäeva!!!11

mõni pilt:

Mul pole midagi lisada....

Pühad

Pole nagu nädal aega midagi bloginud, kuigi see ei tähendaks, et siinne aeg sündmusteta kulgeks. Kriban siis mõned read puhast kulda.

Täna hommikul ajas üles mind Maaren, kui helistas kella 10 paiku. Küsis, et kust hommikut süüa saaks. Ma võtsin kiirelt jalad alla ning näitasin siis Maarenile ja Villule suuna kätte. Olid teised kõigest läbisõidul suunaga Leipzigi. Aga tellitud Eesti õlu jõudis minuni. Paar üllatussaadetist tuli ka. Väga meeldiv.

Eelmisel nädalal toimus akadeemia sümfooniaorkestri suur kontsert. Saal oli paksult rahvast täis ja mina ronisin foonikasse, et näha, kuidas kontserti purki pannakse. Puldis olid kaks esimese aasta magistranti ning lisaks salvestati ka multi-track võte keldris asuvas foonikas. Nende töövõtted ei erinenud oluliselt sellest, mida olen isegi harjunud tegema ja nägema. Samas julgen väita, et mina oleksin siiski mikrofonid teisiti asetanud. Orkester ei olnud tasakaalus - keelpillid kostusid väga lähedalt ja kõigest peaaegu kui ühtse rühmana, kuid puhkpillid mängisid väga palju kaugemalt ja vaiksemalt. Flöödile ja klarnetile oli küll pandud paar lisamikrofoni, aga need mängisid üldpildis väga väikest rolli. Muideks orkester mängis Tšaikovski viiulikontserti D-duur (solistiks härra Kulka) ja Shostakovichi V sümfooniat d-moll. Orkester mängis ilusti ning üldiselt paremini kui EMTA korso...no offence.
Kogu kontserti ja salvestusprotsessi kõige positiivsem kogemus oli näha keldrikorrusel asuvat praktiliselt uut (3-aastast siis) foonikat. Ruumi oli projekteerinud keegi arhitektuurimagistrant Varssavi Ülikoolist ning ehitasid selle siinse tehnikaülikooli tudengid. Minu arust väga hea mõte luua koostöö erinevate kõrgkoolide vahel. Foonika on ilus ja lõhnab nagu saunalava (uhoh - väga tahaks sauna). Keskel ilutses suur ja paljude nuppude ning faderitega Cantus'e pult. Magistriõppe viimasel kursusel tudeeriv Denis ütles, et tegu pole kõige innovatiivsema puldiga - töötab ta ainult Nexuse A/D konverteritega ning nuppude paigutus on kohati ajuvaba. Vähemalt nägin ma ära 100% töötava foonika, kus saab ilmselt lähiajal palju tööd ära tehtud.

Ülejäänud nädal kulges juba üsna rutiinselt: magasin vähemalt kella 12ni, ülepäeviti või veidi harvem jooksin oma 9,5km rada, sain raamatut lugedes targemaks ja mõnes loengus käisin ka.
Samas nädalavahetuseti saab endale alati midagi uut lubada. Leidsin endale uue lokaali, kus aega veeta ning 24-kroonist vaadiõlut nautida. Pubi nimega Nora. Seal on tervelt 3 noolemängu lauda ning lauajalgpall. Ruumi on piisavalt, seega pole liiga umbne ja suitsune. Avastasin selle toreda koha reedel, kui läksin sinna mõttega üks õlu juua ning veidi Igor Maasiku raamatut lugeda. Õhtu lõpuks polnud ma raamatut isegi kätte võtnud ning ühest õllest jäi väheks. Kuna üksi on nooli jama mängida, siis liitusin ühe suvalise seltskonnaga, kes lõpuks osutusid olevat IT'mehed, kes käivad üle Poola servereid haldamas. Igatahes sai räägitud maast ja ilmast ning uue HTC HD2 telefoniga pilti tehtud. Kuna härrad pidid järgmine päev tööle minema, siis jäin umbes 3ks minutiks üksinda. Kui ei kusagilt ilmus välja kamp rootslasi, kes üritasid noolemängust sotti saada. Mina abivalmi inimesena hakkasin neile kohe poolakeelset noolemängumasinat lahti seletama ning muidugi avaldasin soovi nendega liitumiseks. Rootsi poisid olid samuti lahked, sest nad olid rootslased. Perast paari mängu teatati, et pubi sulgetakse. Ma lubasin rootslastele Varssavi näidata ning viisin nad Nora pubist 15m kaugusele asuvasse lokaali nimega Indeks (minu lemmik koht, sest seal jäin ilma jopest). Rootslaste meel oli ülev, sest nägid vist esimest korda Poola neiusid, kellega kohe tantsupõrandale tormasid. Kuna Indeksis nooli mängida ei saanud, siis tegin sealt üsna kiiresti ühika poole vehkat.

Teine kogemus Nora pubiga oli pühapäeva õhtul, kui ilm oli just nõnda ilus, et lausa kutsus välja Igori raamatut lugema. Jõudsin umbes ühe peatüki lõpuni lugeda ja juba pimenes. Leidsin "Beer House'i" taolise restorani, kus sain suitsuvabas keskkonnas oma lugemishimu lõpuni rahuldatud. Tegin ühe õlle ka.
Kuna juues kasvab janu, siis ühikasse jõudes ei tahtnud ma kohe üldse end taas arvuti taha naelutada. Kuna toanaabrile sai just Sibelius 6 installitud ning maestro tegeles ühe käsikirjalise suurteose digitaliseerimisega, siis võtsin ühendust kreeklasest tšellistiga ning kutsusin ta nooli mängima. Kreeklane oli nõus. Pubisse jõudes tuli kreeklasel meelde, et ta pole kunagi nooli mänginud, ja seega kulus päris palju aega mängureeglite ja -tehnika seletamisele. Tegime ühe mängu ning taaskord tekkis võimalus liituda ühe teise seltskonnaga. Mina julge inimesena küsisin täiusliku inglise aksendiga, et teeks ühe mängu. Mulle vastati veel täiuslikuma inglise aksendiga, et miks mitte. Tegu oli kahe inglasest tüübiga, kes olid leidnud endale Poolas neiud ning nüüd elavad teist aastat Varssavis. Raha teenivad inglise keele eratundide andmisega. Taaskord noolemängu vajadus rahuldet, kõmpisime kreeklasega ühikasse tagasi.

Tänane nädal on alanud pühaselt. Eile oli pühakute päev ning täna hingede päev. Kool on suletud ja poed on kinni. Aga ilm on see-eest väga ilus (tänaseks lubas 18 soojakraadi). Seega, mis ma siin arvuti taga enam passin. Lähen vaatan parem, kuidas lehed langevad.

mõni pilt:

Saal vahetult enne kontserti. Nagu näha võib, on tegu ilusa saaliga. Mikrofonide paigutus polnud minu arust kõige parem..

Keldrikorrusel asuva foonika kõrvalruum, kuhu paigutati kõik müra ja soojust tekitavad sealdeldised...vana hea Digidesign ja Mac...

Uhke Cantuse konsool ja Denis (Denisil on üks jalg pikem kui teine...). Ühendus saali kõrval asuva foonikaga toimub lauatelefonide abil...

Tüüpiline ilus ilm Varssavis. Inimestel on aega jalutada...