Pidustustenädal Varssavis...

Tere blogi,

Eelmise nädala reedel otsustasime Cypriani ja Crocheniga(Türgi toanaabriga, kelle nime täpselt ei tea), et ostame viskit ja saame sõpradeks. Mina viskisõber ei ole ja seega piirdusin õllega - sellegipoolest oli järgmisel päeval tunda, et sõbrunemine kulges vahva hooga. Mina õpetasin poistele kuidas Texas-Hold'emi mängida ning mäng käis vatitikkude peale. Türklane võitis. Tikud kuluvad talle ära, sest ega ta väga ennast pesta ei suvatse. Samas mina panustaksin hügieenile just praegu rohkem kui kunagi varem. Nimelt haigestus paar päeva tagasi kõrvaltoas elav lauljatudeng meningiiti, mis levib siis igasuguse kontakti kaudu, ja sellepärast arvangi, et tavapärasest rohkem käsi pesta ei teeks paha. Õlut ka sõpradega ei jagaks…

Laupäev oli väga ilus. Käisin poes ja ostsin mahla ning päikesevalgus oli valus. See selleks. Mina olin mõtetega juba pühapäeva juures, sest ei jõudnud ära oodata Vabariigi aastapäeva tähistamist Eesti Suursaatkonnas Varssavis. Ärkasin pühapäeva hommikul vara ja erksana. Käisin pesus ning panin selga triiksärgi, mida siinviibimise jooksul veel kordagi kandnud polnud. Olin nõnda elevil, et ühika välisuksest välja astudes taipasin, et olin kaardi tuppa unustanud. Usaldades oma orienteerumisvaistu ning nägemismälu liikusin ilma kaardita reipal sammul metroojaama poole. Algus oli paljutõotav - jõudsin metroosse kõigest umbes kilomeetrise ringiga. Kui tundus, et olin juba piisavalt palju maa-aluse rongiga sõitnud, otsustasin maha minna ning leidisingi ennast täiesti tundmatus kohas. Helistasin ainsale eestlasest tuttavale, kelle number mul mobiilis olemas oli, ning sain kinnitust, et peatus oli õige. Võit. Saadiku vastuvõtuni oli aega 15 minutit ja uskusin, et jõuan õigeks ajaks. Kahjuks olin ma unustanud, mis tänaval Eesti Saatkond asub. Pärast umbes 8't kilomeetrit jalutamist ning poolteist tundi hiljem leidsin oma sihtkoha. Kui mina peole jõudsin, oli kõik toit juba otsas ja kali joodud. Alles olid ainult suupisted ja õlu. Ma leppisin olukorraga ning lõppeks kulges päev eriti toredaks. Nägin palju diplomaate ja sain palju visiitkaarte. Mängisin suvaliste väljamaalastega pubis nooli ja jõin Türgi baaris õlut. Sõin kebabit ja helistasin skypes kümnete kroonide eest mobiilile. Valimas käisin ka. Esmaspäeval kooli ei jõudnud. 

Kolmapäeval läksin keskpäevaks firmasse Teleperformance ja helistasin samuti kümnete kroonide eest skypes inimestele. Ainuke erinevus oli, et mina kõnede eest maksma ei pidanund. Ja palka makstakse ka kunagi siis, kui mingi dokumendi saan kusagilt. Helistasin inimestele Eestis ja küsisin, mida arvavad nemad Philipsi garantiiremondi teenustest ja selle kvaliteedist. Ma pole kunagi sellist telefonitööd teinud. Nüüd, kui mul on peaaegu väga suured kogemused sel alal, võin öelda, et helistamine pole minu teema. On väga raske olla nii palju aega järjest nii viisakas ja peaaegu et alandlik. A no töö on töö ja põnev oli näha, missugust tööd inimesed veel teevad peale haltuurade ja keikkade pubides, pulmades või lihtsalt taustaks. 

Neljapäeval käisin koolis ja õhtul vastasin Riina kutsele tähistada EV93. sünkarit tema tagasihoidlikus häärberis. Häärber asus kesklinnast 9 km kaugusel ja seekord võtsin ma kaardi kaasa. Olin kohal vähem kui tunni ajaga. Võit. Õhtu oli väga tore. Eriti sellepärast, et sain näha palju sõpru-tuttavaid-koolikaaslasi ning Mari ETV ülekandes kontserdist. No ja kontsert oli ju eriti hea seekord - igal juhul kordi parem kui eelmise aasta lõvikostüümid ja muud multikategelased. Pärast kontserti nautisin eestlaste seltskonnas Eesti toitu ja Poola rüübet. Vaatasime pingviinide paraadi ja intervjuud Ita'ga. 

Pidustustenädal oli just nii seltskondlik ja tegus, et nüüd on õige aeg veidi rohkem koolile ja õpingutele pühenduda. ahjaa…ja teisipäeval käisin oma esimeses Poola keele loengus. Kas pole tore. Lisaks on tore, et Kali ja Kaseke, mis saatkonnast kaasa anti, maitsesid kreeklasele nõnda, et ta tahab kohe kindlast sel suvel Eestit külastada. Ma soovitasin tal tulla Juuli alguses. 

Selle kõige toreda juures võib mainida ainsa tõrvatilgana meepotis olukorda metrojaamas, kui teisipäeval Teleperformance'i kontorist nn. töövestluselt tulin. Kasutasin 20-minutilist piletit, et sõita mõned peatused trammiga ja seejärel kaks peatust metroos. Metroojaama sisenedes lasin pileti kontrollaparaadist läbi ning kõik oli ok - aega veel oli. Vahetult enne peatust, kui pidin maha minema, tuli minu juure kontroll ning tõmbas pileti oma aparaadist läbi ja selgus, et mul pilet oli kaotanud kehtivuse 1 minut tagasi. Sain selle eest 100zl(u25€) trahvi. Loomulikult ei kavatse ma seda trahvi ära maksta, sest esiteks ütlesin kontrolörile, et ma ei ela Poolas ning et olen turist, teiseks ei saanud ta minu käest mingeid kontakte ega allkirja, et olen millegagi nõus, ning kolmandaks oleks narr ühe minuti pärast trahvi maksta. Kui ma oleks poolakas ja teaks kus ja kuidas, kaebaksin ma selle trahviotsuse igal juhul edasi. Huvitav olukord sellegipoolest. Ei kurda. 

Kuna eile jõudis minuni raamat, mis täis filosoofiat ja see on nõnda mahukas, siis parem oleks, kui asun kohe selle kallale…Cześć

Pilte pole, sest mul sai mobiilil aku tühjaks.

Poolakas, Türklane ja Eestlane istuvad ühes toas...

Ei hakka isegi välja mõtlema vabandusi, miks ma nüüd kohe kümneid päevi midagi bloginud pole. Ehk on mu elu lihtsalt nõnda igavaks muutnud, et midagi pole kirja panna. Igal juhul tuleb nüüd veel toimivad ajurakud tööle panna ja ajaloos toimunud ära mainida. 

Eksamisessioon Varssavis kulges üleootuste valutult. Kõige pingelisem oli just muusikajalooga, sest ma ei teadnud sellest ainest siin mitte midagi. Enne eksamile minekut kohtusin õppejõuga viimati oktoobris, kus härra õppejõud lubas mulle e-maili peale igasugu materjale saata, mida ma siis iseseisvalt tudeerida saaksin. Kahjuks seda ei juhtunud. Nõnda astusingi ma siis jaanuarikuu suvalisel päeval vastavasse osakonda sisse ning küsisin härra õppejõu järele. Nemad võtsid temaga kohe telefonitsi ühendust, sest olid üsna kohkunud nähes tudengit ainult inglise keeles rääkimas, ja andsid toru ruttu mulle üle. Härra õppejõud oli rõõmsameelne nagu alati (meenutab oma käitumiselt natuke Adam Sandleri rumalavõitu tegelaskuju suuremas osas tema filmidest). Ütles, et tulgu ma järgmine päev eksamile siis. Ma ütlesin, et mul pole materjalegi, mille põhjal eksamile tulla. "It's Ok, just come to the exam tomorrow", ütles härra õppejõud. Läksin siis järgmine päev uhkelt ruumi, kus eksam toimus, sest mul polnud mitte midagi kaotada, sest ma ei teadnud mitte midagi. Õppejõuhärra võttis mind rõõmsalt vastu ning küsis minult ainetelehte, mille ma eelmine päev oma osakonna sekretärilt saanud olin, kirjutas sinna aine nime, oma allkirja ning soovis mulle ilusat talvevaheaega. Kokku läks seal umbes 40 sekundit ning ainepunktid olid käes nagu naksti. 

Tegelikult läks mõni aine ka kergemini, sest ma teadsin, mida ma teadma pean. Kõige huvitavam oli ilmselt koorilaulu arvesus, kus tuli Carl Orffi "Carmina Buranat" kvartettides laulda. Mina olin eelnevalt tervelt kaks tundi omas tempos harjutanud ning kui arvestusele jõudsin, sain aru, et minu harjutet tempo oli vähemalt kaks korda aeglasem kui nõutav tempo. No ja koos korealastega, kellest sopranit laulev neiu kõrgemaid noote ainult piuksuda suutis, ei olnud üldsegi toekas laulda. Üldiselt oli eksamisessioon põnev. 

Jõulud ja aastavahetus olid Eesis väga toredad ja tegemisi oli rohkem, kui ära jõudis teha - näiteks filosoofia arvestusele ma ei jõudnudki. Midagi jäi veel tegemata, aga seda ma enam ei mäleta. No ja ma ei imesta, et ma seda vajalikku asja enam ei mäleta - Varssavisse jõudes avastasin, et minu pangakontol on kohe väga vähe raha alles. Algas tõsine ja põnev säästuaeg. Iga päev ootasin sõnumit numbrilt 1221 teatega, et väiksemgi summa on üle kandunud minu kontole. Ja ühel hommikul tuligi kümneid kroone. Kuna ees ootas terve nädal talvevaheaega täiesti lumetus ja soojas Varssavis, siis otsustasin, et kulutan selle rahanatukese hoopis bussisõidule Tallinna ja tagasi. Järgmise päeva õhtuks olingi Tallinnas, tehes nii mõnelegi olulisele inimesele paraja üllatuse. 

Nõnda veetsingi Varssavi talvevaheaja Eestis, olles piisavalt tubli, et filosoofia arvestus ära teha, kaks salvestust teostada ning noorte meeskooriga laulupeo I eelproovil käia. Teatris, uisutamas, peol ja kodus käisin ka. Tagasisõit Poola tundus miskipärast palju kauem kestvat, kui vastupidises suunas, kuigi sõiduaeg oli täpselt sama - 18 tundi. 

Nüüd olengi tagasi Varssavis ja leban oma mugavas voodis ning naudin kõike uut, mida alanud semester endaga kaasa toob. Kõigepealt tõi ta meile uue külmkapi. Kleebis, millel kirjutatud A+, ilutseb ukse peal ning toitu ja jooki mahub sellesse vähemalt kaks korda rohkem kui vanasse, kuid palju vaiksemasse külmkappi. Ruumi jääb isegi üle. Tegelikult ma ei tea, kas see uus külmkapp on ikka hea mõte. Kui on rohkem ruumi, siis tähendab, et sinna mahub rohkem asju, mis omakorda tähendab, et sinna koguneb aja jooksul toiduaineid, mis üldse kasutust ei leia ning hakkavad haisema. Juba eelmises külmkapis oli kellegi poolt unustatud (elame toas Cyprianiga kahekesi) kilo pelmeene, mis igal kapiukse avamisel tuppa umbes sellise aroomi levitas, et kumbki meist pole nädalaid oma jalgu pesnud. Ise üritan järgida reeglit, et ei osta kappi asju, mis võiksid seal kauem kui nädal seista - ei hakka ostma suurt juustutükki või vorstilatti, liitrit hapukoort või kilo tomateid, sest tean, et enne jõuavad nad halvaks minna kui ma nad ära jõuan süüa. See oleks ju puhas raiskamine. Seega mina arvan, et kõigil inimestel võiksid olla palju väiksemad külmkapid - nõnda võib kindlaks jääda, et tomat, mis ma kapist võtan, on värkse, sest ma ostsin selle alles eile, et kohvi sisse valatav piim ei ole tükke täis valge ollus, mis terve päeva ära rikkuda võib. Ja nii edasi. No ja poes käivad inimesed niikuinii iga päev. Lisaks kulub väiksema külmkapi peale palju vähem ruumi ja elektrit - ei ole ju vaja suurt 300-liitrist kappi, millest poole moodustab sügavkülmutus, kus hoitakse asju, mida lähema viie aasta jooksul tarbida ei kavatseta - vanaema antud moosid ja vanaisa püütud särjed. No ja meie uus külmkapp on nii vinge, et porgandid, mis ma ukse küljes asuvasse sahtlisse paigutasin, olid hommikuks jäätunud…

Ehk pole kõik uued asjad alati paremad.

Meile tuli pühapäeval uus toanaaber- Türgist. Algul tundus, et on kahtlane tüüp, sest ta ei rääkinud midagi, sööginõusid ei oma ja magamiseks kasutab kahte tekki ja paksu pidžaamat. Aga esmaspäeval tuli Cyprian koolist rõõmsa uudisega, et tegi oma eriala eksami väga edukalt ära, ning kutsus suitsuruumi tähistama. Lisaks vajas rahvusvaheline kondoomipäev samuti tähistamist. Nõnda me siis tähistasimegi ning ka Türklane liitus meiega. Saime rüüpest julgust ja jutt hakkas sujuma. Tuleb välja, et Türklane on 30. aastane lavastaja-magister ning spetsialiseerub nukuteatrile. Ja hoopis vastupidiselt on ta üsna normaalne tüüp. Eile rääkisime pikalt maailmaasjadest. Cyprian küsis kohe terroristidest, viinast ja sigarettidest. Mina küsisin kebabist ja üldistest kommetest. Igal juhul saime kõik aru, et venemaal on kõik kuradi odav. 

Täna hommikul avastas Cyprian, et tema rahakott on kadunud. Koos dokumentide ja umbes 25 euroga. Mina avastasin, et mul on rahakotist lihtsalt umbes 5 eurot kadunud - ID ja ISIC kaart olid alles(ülejäänud suurem summa sularaha ja teised kaardid hoiad ilusasti sahtlis peidus). Liiga kahtlane, et seda kaotamiseks nimetada. Seega olime Cyprianiga varguse ohvrid. Ma ei mõtlegi, et Türklane seda teinud on, aga esimene kahtlus oli siiski tema suunas. Tegelikult on üsna ebatõenäoline, et ta seda teeks, sest oma toakaaslastelt kohe koos rahakotiga midagi pätsata on liiga jabur. 

Nüüd ei oskagi ütelda, et kas uus toanaaber ongi eelmisest parem…eks aeg näitab.

Õnneks kandis mu pidev küsimine ja pindakäimine vilja. Nimelt toob mulle uus semester tervelt ühe uue aine - poola keele. Järgmine nädal on esimene loeng ja lõpuks saan ma siin ka veidi targemaks. Ja kuna kreeka sõber Jorgos tahaks ka väga poola keelt õppida, aga tema ei ole Erasmuse programmi kaudu siin, siis tema seda ainet ei saanud(toimub see nimelt Varssavi kaunite kunstide akadeemias), ja nõnda ongi mul siis võimalus kõike õpitut temale edasi õpetada. 

Pühapäeval kütan taaskord Eesti saatkonna inimestega kokku saama, et valimisi ja vabariigi aastapäeva tähistada. Nimepäeval on ühikas üldkoosolek - mina plaanin teha ettepaneku köökidesse mikrolaineahjud muretseda. 

Ja järgmine teisipäev on siinsel muusikaakadeemial sünnipäev - tänu sellele jääb partituuri tund ära. Palju õnne! 

Igal juhul sai nüüd blogiga taaskord asjad joone peale aetud. Ja kuna järgmine nädal tõotab tulla üsna tegus, siis on, mida juba üsna pea taas kirjutada. 

mõni pilt?

                                            Tüüpiline õhtu ühika suitsuruumis...

Uuel aastal uue hooga

Viimasest sissekandest on möödas vähemalt kuu aega ja minu arust on see väga normaalne. On ju täiesti mõistetav, et kui ma planeerin 8. detsembril midagi blogida ja samal õhtul on akadeemia orkestril väga vinge kontsert ning seda tähistama kutsutakse, siis loomulikult vastan viisakalt kutsele ning lahkume öösel toanaabriga pubist viimaste klientidena. Sama arusaadav on tõsiasi, et kui mulle järgmisel päeval täiesti ootamatult Tammo ja Pets külla otsustavad tulla, siis ei tule nädalavahetusele seatud õppimise - ning blogimiseplaanidest mitte midagi välja. Aga ma ei kahetse - hoopis vastupidi.
Ja no plaan 16. detsembril lennukiga Tallinnasse naaseda läks ka vett vedama - 13. detsembri öösel kella 5 paiku otsustasin, et lähen järgmisel hommikul koos sõpradega autoga kodumaale ära. Väga hea otsus.
Jõulud ja aastavahetus ja kõik ülejäänud aeg, mis Eestis veedetud, kulges vägagi tegusalt ja seltskondlikult - tore ju.

Nüüd olen tagasi Varssavis, mis lõhab juba kevade järele, kuigi päris talv on veel ilmselt ka siin ees, ja mõtlen, et peaks taas õppima hakkama. Tegelikult oleksin pidanud siia päev varem jõudma ehk siis 6. jaanuaril, kuid kuna LOT jättis lennu ära ja minul kiiret ei olnud, nõustusin läbi Frankfurti või Kopenhageni lennujaamade rändamise asemel järgmisel päeval LOT'iga lennata. Nõnda võitsingi veel ühe päeva Eestis veetmiseks - no ja see päev kulmineerus eriti vingelt (detailidesse ei hakka siinkohal laskuma).

Koolis on vahva, kui ainult seda pidevat und ja väsimust poleks. Ja ma ei saagi aru, millest see uni tekib. Kui väga tahta, magaksin ma ilmselt siin koguaeg, sest uni on nii magus. Aga õnneks hakkab iga natukese aja pärast minus endas miski ütlema, et tõusku ma nüüd kohe üles ja hakaku tegudele. Ehk teeb mind uimaseks ka liigsoe ja tiba umbne tuba, sest toanaaber on pühapäevast saadik haige - rögiseb ja köhib ja sonib teine pidevalt. Ükskord tahtsin akna avada, kuid toanaabril hakkas kohe nii külm, et nüüdsest hoian akna kinni. Täna tõusis ta isegi üles ja käis poes - on märgata tervenemist. Ehk saan homme isegi värsket õhku tuppa tuua.

Olen endale mingisuguse tegevuskava välja mõtelnud, aga kuna olin täna pärast kooli ikka veel väsinud, siis püüan homsest seda järgima hakata. Ehk regulaarne unerežiim ning peaaegu kindel päevagraafik muudavad minu ajakulutamist praktilisemaks. Tegelikult on ilma selle graafikutagi piisavalt tegus ja tore - vähemalt seni kuni väga kiireks läheb. Näiteks järgmisel nädalal algavast eksamisessioonist ei tea ma midagi. Mingisugune arvestus olevat mul juba tehtud ning muusikaajaloo õppejõuga rääkisin viimati oktoobris ja sedagi väga põgusalt. Küll kuidagi ikka saab.

Igatahes on selle aasta esimene sissekanne nüüd tehtud ja siit edasi saab ainult paremaks minna - eksole.

Pilte pole uppida, sest Tammo pole siiamaani nende külaskäigul tehtud pilte kättesaadavaks teinud.

Toanaaber ja kõrvaltoa saksimängija olid Eesti õlle üle õnnelikud ning kreeklasel kõrvaltoast oli samuti hea meel, kui talle õlle asemel šokolaadi tõin.