Kus on päkapikud?

Laiskus sai minust võitu ning nõnda jäigi eelmise nädala blogi kirjutamata. Vabanduseks võin öelda, et oli lihtsalt liiga kiire...hee, nagu ikka...

Sain teada, et Poolas ei käigi päkapikud sussi sisse mandariine toomas. Ainus päev detsembris, kui on üldse mõtet midagi aknalauale panna, on 6. detsember ehk jõuluvana päeval - st. Nicholase päeval...

Ilmselt on mõistlik viimase paari nädala tegevused järjest üles mainida.

Üle-eelmisel nädalal toimus keskmisest suuremas lokaalis sinne rebastepidu. Pidu nagu pidu ikka. Kuna suitsetamise keeld avalikes kohtades oli nõnda uudne seadus, ei teinud sellest enamus välja ning sellepärast ei jäänudki muud üle kui "nautida" laval toimuvat eriprogrammi rebastele läbi suitsuse vine. Egas need mängud polnudki midagi erilist väärt - noored tudengid joodeti kiiresti täis ja nii mõnelgi neist läks peo lõpuks pilt taskusse. Julgen väita, et EMTA rebastepidu on umbes kümme korda vingem ning kultuursem kui UMFC'i rebastepidu.

Nädalavahetus kulges üsna ühikaselt ehk pühendumusega ainele "lõputöö kirjutamise seminar". Kulus kümneid minuteid, et üks inglisekeelne tekst ümber tõlkida ning sellest mingisugune referaat meisterdada. Vähemalt sain targemaks...

Eelmine nädal oli üllatavalt tegus.
Kolmapäeval toimus minu esimene ametlik salvestus UMFC's. Ühel härral oli 85. sünnipäev ning selle puhul toimus akadeemia saalis tema loomingu kontsert. Kontsert oli tulvil kaasaegsest muusikast ning rahvast oli umbes 5 korda vähem kui kooli sümfooniaorkestri kontserdite ajal. Kohati tuli meelde kunagine arvamus kaasajal kirjutatavast muusikast üldse - see on huvitav ainult heliloojale endale ning muusikutele, kes seda esitavad. Publik teosest väga aru ei saagi...
Vähemalt oli juhendav õppejõud ning abistav kolleeg väga toredad ning salvestuse ajal sai üsna huvitavatel teemadel vesteldud. Sain isegi targemaks + sain õppejõult Bob Katz'i raamatu, mida olen pikemat aega lugeda tahtnud.
Minu jaoks oli see ülesvõte nagu ikka - kuna kontserdist ühtegi CD'd ei produtseerita, saime lihtsalt katsetada erinevaid mikrofone ning nende asetusi. Huvitav.

Pärast kontserti võttis minuga ühendust Jorgos - kreeklane kõrvaltoast, kellega mõned korrad õllel oleme käinud (tema joob tavaliselt ühe õlle, mina just nii palju nagu ikka). Jorgosel olid sõbrad Kreekast külla tulnud ning olin kutsutud nendega ühinema. Tegime raekoja platsil ühe õlle ning seejärel läks igaüks oma teed. Kuigi ilm oli vihmane, tuuline ja jahe, sain neljapäeval kreeklastega uuesti kokku ning esimest korda käisin siinseid vaatamisväärsusi väisamas. Käisime 1955. aastal ehitet Poola kõige kõrgemas ehitises linna siluetti vaatamas (tegu siis kingitusega Stalinilt - poolakad tahaksid, et maja maha lammutataks, minu arust on tegu Varssavi kõige vingema hoonega), suures kaubamajas hamburgeri söömas ning Ülestõusu muuseumis Poola ajalooga tutvumas. Minule väga meeldis. Nüüd tean, kus ma viimased kaks kuud elanud olen ning kus ma järgmised 7 kuud veeta kavatsen... Ainuke tähelepanek, mis veidi häiris, on fakt, et need kreeklased olid just nõnda väikest kasvu, et nende kõndimise kiirus oli minu jaoks liiga aeglane. Isegi siis, kui ma oma käimistempot kaks korda vähendasin, pidin iga 100m järel vähemalt minuti ootama, et ikka koos saaks kõndida. Ja see väsitas. Üleüldse olid nad aeglased. Minul kulus muuseumis umbes 2h, neil vähemalt 2,5h. Õnneks oli seal kohvik, kus sain kuuma šokolaadi juues aega parajaks teha...

Reedel käisin isegi koolis, sest oli üks loeng. Perast loengut kütsin metrooga kuhugi pärapõrgusse, kus pidi toimuma üks kontsert (siinkohal olgu tänatud GoogleMaps). Kontsert oli tore - laval olid Triinu ja Anu Taul ning Tarmo Noorma. Oli väga meeldiv kuulda täiesti suvalises kohas kõige ehedamat Eesti pärimusmuusikat ning teada, et kontserti kuulavad ka teised väliseestlased. Pärast kontserti sain jutule päris mitme Poola-eestlasega, kellest üks härra oli nt. Niina Murdvee vend - ühiseid tuttavaid nimetades olime mõlemad väga üllatunud. Miskipärast kutsuti ka mind pärast kontserti bändiga koos õhtustama. Lisaks sain tuttavaks endavanuse noormehega, kes oli huvitatud eesti keele õpingutest - vastutasuks soovisin poola keele loenguid...lõime selle peale klaasid kokku. Tegelikult on imelik, et nõnda suures riigis nagu Poola, elab ainult umbes 200 eestlast. Enamus nendest on tegu Vene päritolu eestlastega. Suursaadikut kontserdil polnud, aga konsuliga sai arutet, kas ja kuidas Fibrill võiks Poolas esineda. Konsul oli tore 30-ndates daam, kelle ajasin kogemata ühel vestlusel segi tema sekretäriga - õnneks polnud ma esimene, kes sellise vea tegi. Mõlemad olid meelitatud. Pärast väga vinget õhtusööki eestlastega (ei saa seda siin blogis ilmselt väga tihti enam mainida) ühinesin sujuvalt taas kreeklastega, kes olid teel mingisugusele kultuuritegelaste peole. Kohale jõudes märkasime, et olime hiljaks jäänud. Enamus rahvast oli kas lahkunud või siis ennast liiga purju joonud, et end üldse liigutada. Õnneks oli pidu tasuta.

Laupäeval veetsin tervelt 4 tundi kooli stuudios ja tegelesin asjaga, millega kogu aeg peaks tegelema. Tegelikult ei ole mul isegi mingisugust materjali enam, millega stuudios tegelema peaksin. Ning ühegi kooslusega pole ka kokku rääkida jõudnud, et nad siin salvestama tuleksid. See-eest kahe nädala pärast, kui kodumaale naasen, on plaanis päris mitu päeva stuudios veeta, et oleks, millega siin tegeleda.

Igatahes on aeg ünsa kiiresti kulgenud ning tunnen, et läheb taaskord kiireks. Eeskätt arvestuste pärast, mida Eestis tegema peaksin. Siin algab sess alles jaanuari lõpus. Lisaks jõudis talv ka Varssavisse. Eile öösel oli -20 kraadi ning täna päeval oli küll -14, kuid tuul just nõnda tugev, et windfreeze temperatuur ulatus -22ni. Lund on 20cm kanti ning tänaöine tuisk toob ilmselt lisa.

Järgmiste päevade plaanis on Bob Katzi raamatuga ühele poole jõuda ning lõpuks ka viiul kätte võtta. Iga päev mõtlen, et lähen ja tinistan veidikene, kuid miskipärast jääbki see vaid mõtteks - vähemalt ei lase ma tolmul viiulikastile koguneda. Mingisugune põhimõte vist.

Peaks jõulukalendri ostma...

Kõige originaalsem tänavamuusik üldse. Vanamees istub vana kõlari peal, kust kostub vana prantsuse tantsumuusikat, mängib tuubat ning iga noodiga, mida härra puhub, lahmab tuuba lehtrist välja suur tuleleek.

Varssavi City 200m kõrguselt...

 Ülestõusu muuseumi näidiskanalisatsioon ehk marsruut ühest linna otsast teise...sõjaajal siis

 Triinu ja Anu Taul ning Tarmo Noorma alternatiivse kunstikooli kohvikus

 Talvine koolitee. Soolaga kokku ei hoita.

Tuhatoosid vastu seina puruks!!!!11

No see on küll tore uudis, et alates eilsest on avalikes kohtades suitsetamine Poolas keelatud.
Pärastlõunal kui praekartulid paari härjasilmaga söödud ja lõunauinak just hoo sisse saanud, hakkas toanaaber Cyprian fagotti harjutama. Suutsin umbes 15 minutit nõnda kannatada ning seejärel otsustasin toast mõneks ajaks lahkuda. Kirjutasin arvelehele numbrid ja tähed üles ning läksin postkontorisse üüri maksma. Kuna asjaajamine võttis väga vähe aega, mõtlesin kusagil filosoofia raamatut lugeda. Läksin "Vabaduse" baari, mis meenutas klientuuri poolest õllepõrgut(legendaarne koht Võrus). Õlu oli odav ja kundedeks olid vähemalt kahe kõrgharidusega elu näinud vanahärrad. Minul oli samuti ülev meel, sest ukse peal oli silt, mis rääkis eile jõustunud tubakaseadusest, ja härradel oli endalgi huvitav väljas suitsu tegemas käia. Pool õlut joodud, astus sisse ilmselgelt väga erudeeritud mees, kes kõigepealt tervitas viisakalt sõpru. Tegelikult meenutas ta Ned'i - tegelast South Parkist, sest tal oli samasugune kõneaparaat. Sõber, kelle lauda ta istus, võttis selle peale kotist välja päris mitu purki kalamarja (oli vist need ise sisse teinud, sest need oli ajalehtedesse pakitud ning kaaned roostetasid) ning jagas ülejäänud seltskonnaga baaris. Mina muidugi sellest osa ei saanud, sest olin autsaider - mul ju polnud põuetaskust väikest viinapudelit võtta, mida siis õlleklaasi salaja tühjendada.
Teiset õllest pool joodud, astus baari järjekordne ülevas meeleolus vanahärra. Kuna minu laua juures oli ainus vaba tool, otsustas ta minule julgel sammul läheneda (siinkohal võib mainida, et baar ise oli umbes 3x5m suur, niiet samme oli heal juhul kaks-kolm). Esimesed laused oli poolakeelsed, kuid niipea kui sai teada, et ma muulane, hakkas ta sujuvalt inglise keeles rääkima. "I have a DVD for you. Nice porno. One girl and 6 men. Black men!" Keeldusin viisakalt pakkumisest ning selle peale küsis härra minult 2 zlotti, põhjendades soovi väitega, et ta on alkohoolik. Ma ütlesin, et kahjuks ei saa anda, sest ma olen vaene tudeng. Härral vastas, et ta mõistab, ta ise olevat lihtsalt töötu. Otsustasin, et tänaseks huvitavatest seikadest piisab ning liigun ühikasse tagasi. Cyprian oli harjutamise lõpetanud ja minu riided ei haisenud tuhatoosi järele - võit.

Eelmine nädal kulges rahulikult. Neljapäeval, nagu lubatud, toimus Poola vabariigi aastapäev. Terve linn oli lippudega kaunistatud. Hommikune äratus toimus paraadi saatel - kuidagi kurvameelne ning aeglane tundus. Igal juhul julgen väita, et Eesti vabariigi aastapäev on palju vingem kui siin. Eestlased on palju rõõmsamad, sõdurid marsivad paraadil hoogsamalt, orkestrid mängivad vahvaid lugusid jne. Siin vaatasid rongkäiku väga vähe inimesi. Pärast lõunat hakati kogunema tänavatele - meelt avaldama. Rahvast oli väga palju. Cyprian ütles, et sel päeval toimus 23 meeleavaldust üle linna. Mingi hetk otsustasid meeleavaldajad omavahel kaklema minna. Kuna ühikas asub üsna südalinnas, siis kõige suurem tegevus toimuski siinsamas vahetusläheduses. Maja ees oli kümneid politseiautosid, paar veekahuriga varustatud veoautot ning päris mitu märulipolitsei üksust. Käisin isegi korra õues, sest janutas ja oli ka kerge uudishimu. Õlut ma osta ei saanudki, sest ainus pood, mis sel suurel pühal päeval avatud, oli rahva poolt täielikult blokeeritud. Õnneks sai uudishimu üsna kiiresti rahuldatud. Minu jaoks tundusid need protesteerivad inimesed üsna rumalatena - üks naine karjus kõlaritesse mingeid loosungeid, teised karjusid kaasa. Teine grupp meeleavaldajaid otsustasid kollektiivselt vilesid puhuda - seda oli valus kuulata. Politsei oli muidugi igal pool. Mõnd agressiivsemat üritasid nad kinni hoides maha rahustada. Mõni verisema näoga oli nende eest ära joosta jõudnud. Kokkuvõtteks võib öelda, et mina küll aru ei saanud, mis kasu võiksid sellised meeleavaldused ühiskonnale tuua. Lisaks oli arusaamatu, miks ronisid sellistele üritustele isad-emad koos oma väikeste lastega - šokiteraapia?

Reedel sai praktiseeritud palavikus olles õlle joomist. Peavalu oli just nõnda suur, et selle nautimiseks pidi väga palju keskenduma. Öösel tekkis janu, mida polnud veel varem kogenud. Ja hommikul maitses mahl väga hästi. Laupäeva lõunaks oli palavik vist läinud. Köha jäi.

Pühapäeval oli lihtsalt nii ilus ilm, et otsustasin parki päikese kätte raamatut lugema minna. Lugesin kümneid lehekülgi ja tegin ka mõne pildi....

 Õhtu enne tähtsa riigipüha

Inimesed meelt avaldamas ja vilistamas...

Joon veekahuriga varustet veuauto juures kokakoolat 

 Mina siin Varssavi kõige vingema maja juures ilma nautimas

Minu vari loeb raamatut ja lilled õitsevad...

Pühad jälle tulemas

Homme on Poola Vabariigi aastapäev. Lipud lehvivad kõikjal ja võib-olla on keegi isegi elevil. Minul pidupäeva tähistamise plaane pole.

Möödunud nädalavahetus algas juba neljapäeval ning lõppes esmaspäeva hommikuga.
Läksin lõunaks lennujaama, et Marile vastu minna. Ei arvanud, et sinnasõit tervelt 40 minutit kestab. Veel vähem oskasin oodata, et lennujaamast ühikasse sõit ühistranspordiga kestab ligi 1,5h. Oli vist varane tipptund. Plaanis oli võimalikult kiiresti Poznanisse sõita, et 19'00 algavale kontserdile jõuda.
Varssavist Poznanisse on üle 200km - me jõudsime raudteejaama veidi enne kella 18'00 ja nägime, et kohe läheb üks rong soovitud sihtkohta. Istusime rongi, koridoris käis mees ja müüs spordikotist õlut. Ostsin õlle ja rong hakkas liikuma. Varssavi eeslinna jõudes tuli piletimüüja ning küsis, kuhu sõita soovime. Kui ütlesime, et Poznanisse, siis nii müüja kui ka teised kupees olijad tegid suured silmad pähe ning andsid teada, et rong just tuleb Poznanist ning liigub hoopis teises suunas. Mul on hea meel, et meid enne Lublinisse saabumist rongist välja saadeti. Õnneks on Poola rongiliiklus üsna tihe ning hästi arenenud. Kuna õige rongini oli umbes 15 minutit aega, ostsime kassast piletid. Rong Poznanisse sõitis perroonile, igaks juhuks mõtlesin, et võiks kelleltki targemalt üle küsida. Tuligi välja, et oleksime taaskord vale rongi peale istunud, sest piletit olid ostetud teise firma liinile, mis väljus 5 min pärast. Perast väikest seiklemist jõudsime 23'15 soovitud sihtkohta. Kontserdile ei jõudnud. Saime kokku Mari sõbranna Dagmaraga, kes meid lahkelt oma kodus vastu võttis.
Poznan on umbes Tallinna suurune, kuid väga palju rahulikum - umbes nagu Tartu, sest seal on mitmeid ülikoole ja seega ka palju tudengeid. Päeval sai vaatamisväärsustega tutvutud. Õhtul tegi Dagmara ema ehtsa 3-käigulise Poola õhtusöögi. Tundus nagu oleksime restoranis. Päris õhtul läksime õllele. P.S. rüübe Varssavis on odavam. Plaanis oli öise rongiga tagasi pealinna sõita. Sai isegi spetsiaalselt raudejaamas sõidugraafikuid vaatamas. Teadsime, et rong Varssavisse lahkub 3'10. Jõudsime vaksalisse umbes 2'30 ning saime teada, et olime vaadanud vale graafikut - rong saabus Varssavist 3'10. Kuid täiesti juhuslikult saabus raudtejaama just rong, mis liikus siiski õiges suunas. Siiamaani imestan, et kui suur on tõenäosus, et taaskord sai vale rongigraafikut vaadatud ning et täiesti juhuslikult jõudis õigel hetkel jaama rong, mis siiski Varssavisse sõitis... Öine rong oli rahvast täis - esimesed kaks tundi tuli koridoris passida...
Ülejäänud nädalavahetus kulges rahulikult Marile linna vingeimate pubide näitamisega ning lakkamatut vihmasadu trotsides linna vahel löötimisega. Niipea, kui Mari esmaspäeva hommikul tagasi kodumaale lendas, lõppes ka vihmasadu ning ilm läks jälle soojaks...

Käisin täna esimest korda poola keele tunnis. Koos korealastega. Jäin tundi umbes 30 minutit hiljaks, sest polnud kindel kas ja kus tund üldse toimub. Klassiruumi jõudes leidsin enda eest umbes 6 korealast ning vanema härra, kes oli õpetaja rollis. Korealastel oli raskusi keskendumisega - käänasid suvalisi sõnu ning moodustasid ilmselgelt neile arusaamatuid lauseid. Tunni lõppedes ütleski õppejõud, et erilist mõtet mul seal käia pole - "Nagu näed, on siin võimatu midagi õpetada. Kordad ainult iga lauset mitukümmend korda ja lõpuks jääb neil ehk midagi meelde", ütles härra ning lubas minuga ühendust võtta ja mõne raamatu anda, mille abil õppida.

Igatahes sain terve eelmise nädala esmaspäeval Villu toodud Aleksandri kuuspakki ning Mari saadetud Fazeri šokolaadi nautida. Ja nüüd on mul ka SantaMaria hakklihamaitseaine ning sidrunpipar käepärast...

Ilusat Poola Vabariigi aastapäeva!!!11

mõni pilt:

Mul pole midagi lisada....

Pühad

Pole nagu nädal aega midagi bloginud, kuigi see ei tähendaks, et siinne aeg sündmusteta kulgeks. Kriban siis mõned read puhast kulda.

Täna hommikul ajas üles mind Maaren, kui helistas kella 10 paiku. Küsis, et kust hommikut süüa saaks. Ma võtsin kiirelt jalad alla ning näitasin siis Maarenile ja Villule suuna kätte. Olid teised kõigest läbisõidul suunaga Leipzigi. Aga tellitud Eesti õlu jõudis minuni. Paar üllatussaadetist tuli ka. Väga meeldiv.

Eelmisel nädalal toimus akadeemia sümfooniaorkestri suur kontsert. Saal oli paksult rahvast täis ja mina ronisin foonikasse, et näha, kuidas kontserti purki pannakse. Puldis olid kaks esimese aasta magistranti ning lisaks salvestati ka multi-track võte keldris asuvas foonikas. Nende töövõtted ei erinenud oluliselt sellest, mida olen isegi harjunud tegema ja nägema. Samas julgen väita, et mina oleksin siiski mikrofonid teisiti asetanud. Orkester ei olnud tasakaalus - keelpillid kostusid väga lähedalt ja kõigest peaaegu kui ühtse rühmana, kuid puhkpillid mängisid väga palju kaugemalt ja vaiksemalt. Flöödile ja klarnetile oli küll pandud paar lisamikrofoni, aga need mängisid üldpildis väga väikest rolli. Muideks orkester mängis Tšaikovski viiulikontserti D-duur (solistiks härra Kulka) ja Shostakovichi V sümfooniat d-moll. Orkester mängis ilusti ning üldiselt paremini kui EMTA korso...no offence.
Kogu kontserti ja salvestusprotsessi kõige positiivsem kogemus oli näha keldrikorrusel asuvat praktiliselt uut (3-aastast siis) foonikat. Ruumi oli projekteerinud keegi arhitektuurimagistrant Varssavi Ülikoolist ning ehitasid selle siinse tehnikaülikooli tudengid. Minu arust väga hea mõte luua koostöö erinevate kõrgkoolide vahel. Foonika on ilus ja lõhnab nagu saunalava (uhoh - väga tahaks sauna). Keskel ilutses suur ja paljude nuppude ning faderitega Cantus'e pult. Magistriõppe viimasel kursusel tudeeriv Denis ütles, et tegu pole kõige innovatiivsema puldiga - töötab ta ainult Nexuse A/D konverteritega ning nuppude paigutus on kohati ajuvaba. Vähemalt nägin ma ära 100% töötava foonika, kus saab ilmselt lähiajal palju tööd ära tehtud.

Ülejäänud nädal kulges juba üsna rutiinselt: magasin vähemalt kella 12ni, ülepäeviti või veidi harvem jooksin oma 9,5km rada, sain raamatut lugedes targemaks ja mõnes loengus käisin ka.
Samas nädalavahetuseti saab endale alati midagi uut lubada. Leidsin endale uue lokaali, kus aega veeta ning 24-kroonist vaadiõlut nautida. Pubi nimega Nora. Seal on tervelt 3 noolemängu lauda ning lauajalgpall. Ruumi on piisavalt, seega pole liiga umbne ja suitsune. Avastasin selle toreda koha reedel, kui läksin sinna mõttega üks õlu juua ning veidi Igor Maasiku raamatut lugeda. Õhtu lõpuks polnud ma raamatut isegi kätte võtnud ning ühest õllest jäi väheks. Kuna üksi on nooli jama mängida, siis liitusin ühe suvalise seltskonnaga, kes lõpuks osutusid olevat IT'mehed, kes käivad üle Poola servereid haldamas. Igatahes sai räägitud maast ja ilmast ning uue HTC HD2 telefoniga pilti tehtud. Kuna härrad pidid järgmine päev tööle minema, siis jäin umbes 3ks minutiks üksinda. Kui ei kusagilt ilmus välja kamp rootslasi, kes üritasid noolemängust sotti saada. Mina abivalmi inimesena hakkasin neile kohe poolakeelset noolemängumasinat lahti seletama ning muidugi avaldasin soovi nendega liitumiseks. Rootsi poisid olid samuti lahked, sest nad olid rootslased. Perast paari mängu teatati, et pubi sulgetakse. Ma lubasin rootslastele Varssavi näidata ning viisin nad Nora pubist 15m kaugusele asuvasse lokaali nimega Indeks (minu lemmik koht, sest seal jäin ilma jopest). Rootslaste meel oli ülev, sest nägid vist esimest korda Poola neiusid, kellega kohe tantsupõrandale tormasid. Kuna Indeksis nooli mängida ei saanud, siis tegin sealt üsna kiiresti ühika poole vehkat.

Teine kogemus Nora pubiga oli pühapäeva õhtul, kui ilm oli just nõnda ilus, et lausa kutsus välja Igori raamatut lugema. Jõudsin umbes ühe peatüki lõpuni lugeda ja juba pimenes. Leidsin "Beer House'i" taolise restorani, kus sain suitsuvabas keskkonnas oma lugemishimu lõpuni rahuldatud. Tegin ühe õlle ka.
Kuna juues kasvab janu, siis ühikasse jõudes ei tahtnud ma kohe üldse end taas arvuti taha naelutada. Kuna toanaabrile sai just Sibelius 6 installitud ning maestro tegeles ühe käsikirjalise suurteose digitaliseerimisega, siis võtsin ühendust kreeklasest tšellistiga ning kutsusin ta nooli mängima. Kreeklane oli nõus. Pubisse jõudes tuli kreeklasel meelde, et ta pole kunagi nooli mänginud, ja seega kulus päris palju aega mängureeglite ja -tehnika seletamisele. Tegime ühe mängu ning taaskord tekkis võimalus liituda ühe teise seltskonnaga. Mina julge inimesena küsisin täiusliku inglise aksendiga, et teeks ühe mängu. Mulle vastati veel täiuslikuma inglise aksendiga, et miks mitte. Tegu oli kahe inglasest tüübiga, kes olid leidnud endale Poolas neiud ning nüüd elavad teist aastat Varssavis. Raha teenivad inglise keele eratundide andmisega. Taaskord noolemängu vajadus rahuldet, kõmpisime kreeklasega ühikasse tagasi.

Tänane nädal on alanud pühaselt. Eile oli pühakute päev ning täna hingede päev. Kool on suletud ja poed on kinni. Aga ilm on see-eest väga ilus (tänaseks lubas 18 soojakraadi). Seega, mis ma siin arvuti taga enam passin. Lähen vaatan parem, kuidas lehed langevad.

mõni pilt:

Saal vahetult enne kontserti. Nagu näha võib, on tegu ilusa saaliga. Mikrofonide paigutus polnud minu arust kõige parem..

Keldrikorrusel asuva foonika kõrvalruum, kuhu paigutati kõik müra ja soojust tekitavad sealdeldised...vana hea Digidesign ja Mac...

Uhke Cantuse konsool ja Denis (Denisil on üks jalg pikem kui teine...). Ühendus saali kõrval asuva foonikaga toimub lauatelefonide abil...

Tüüpiline ilus ilm Varssavis. Inimestel on aega jalutada...

Et mitte järge kaotada,

kirjutan millestki, mida miljoni aasta pärast meenutada...

Homme toimub taas kõige keerulisem aine - partituuri tundmine. Pidingi täna 4-realist teksti, mis kõik C-võtmes, klaveril harjutama. Päris harjutasin. Ärkasin, pesin, käisin huvitavas loengus, sõin ja läksin linna vahele. Läksin raudteejaama otsima. GoogleMaps'ist vaadates oli teekond sinna umbes 2 km pikk. Läksin väikese ringiga ja jõudsin hoopis vaksali taga asuvasse keskmisest suuremasse kaubanduskeskusesse - umbes 4 korda suurem kui Viru Keskus. Seal oli nii palju huvitavaid kauplusi ja söögikohti jne, et kui mul oleks vaja olnud midagi osta, siis saaks vabalt just seal kõik raha ära kulutada. Lõpuks jõudsin ka soovitud sihtpunkti - rahvas tungles igaüks oma suunas, sest oli alanud tipptund. Kõiksugu käigud olid poode ja toiduputkasid täis. Mina ostsin endale käärid ja kartulikoorimis noa - kumbki 12 krooni. Kindad ostsin ka - 20 krooni. Seejärel vaatasin maa-all ilusaid ronge ja jalutasin ühika poole tagasi. Ühe jalakäijate tunneli juures oli eriti vinge lihtsalt seista ja ümberringi toimuvat jälgida - nagu tüüpilise filmi tüüpilises kesklinna tipptunni vaates, kuidas üks inimene lihtsalt jälgib (kõigepealt on kaamera inimese näos ja siis hakkab koos inimesega kaasa keerama, kuni lõpuks saab lähivõttest kaugvõte - üsna eepiline) enda ümber toimuvat. Kui flashback oli möödas, suundusin English Steak House'i ja tegin ühe õlle, sest janutas. Ühikasse jõudes, oli juba piisavalt hilja, et klaverit harjutama minna. Toanaaber küll tinistas oma uut ja veidi valjemat fagotti harjutada, aga see mind ei seganud. Väga.

Kui ma hommikul piisavalt vara üles ei ärka ja jätan harjutamata, teatan õppejõule, et mul ei ole mõtet tundi tulla tema aega raiskama. Las läheb parem lõunat sööma, sest tal veel pikk tööpäev ees. Homme toimub vist esimene poola keele tund. Eks näis. Aga õppimist võin nii palju kommenteerida, et kuna mul pole eriti palju koolipoolseid kohustusi, otsustasin muretseda kümneid lehekülgi erialast õppematerjali, mida nüüd tasapisi läbi närima hakkasin. Tegevust jätkub.

Tegelikult tahtsin muljetada hoopis toidumaailmast ja hindadest.
Näitlejahakatisest toanaabril on voodialune kõiksugu toiduaineid täis. Mina hoian enda voodi all riideid... Riiulitel on ka kõiksugu puuvilju ja kapsast ja tomatit (tegu on vist vegetariaaniga). Minul on riiuli peal viiul (on teine veidi tolmu kogunud juba) ja veekeetja pappkast. Fagotimängijal ei ole peaaegu üldse toiduaineid kusagil - pakk riisi, ketšup ja kohv.
Ainuke kord, kui ma siin olles väljas sõin, olid esimesed kaks päeva, sest mul polnud tehnikat, millega ennast toita. Nüüd, kui mul on pott, pann ja silikonist kulbihakatis, käin ma umbes ülepäeviti kooli lähedal asuvas toidupoes, ostan u. 150 krooni eest söödavat ning teen sellest midagi, mis mulle maitseb. Tavaliselt jätkubki sellest kaheks päevaks. Mida siis 150.- eest saab? Kilo porgandeid, 10 muna, pudel ketšupit, 500g hakkliha, 1L mahla, mõned banaanid, kartuleid, juustu ja midagi head ka lisaks. Hea õlu maksab poes umbes 10 krooni. Hakkliha kilo jääb alla 50.-. Üldiselt on siin kõik natukene odavam - välja arvata poola õunad, mille kilohind on enam-vähem kogu aeg 5 krooni ringis, ning nad on maitsvad. Aa...ja kokakoola maksab ikka sama palju kui Eestis. Siiamaani olen teinud juba kahel korral sama sööki - spagette kastmega ning praekartuleid. Tegelikult püüan varieerida võimalikult palju. Muidu läheb igavaks.
Toidurubriigi kokkuvõtteks nii palju, et pigem kulutan veidi rohkem raha ja aega, kui söön ainult võileibu ja kisselli - see siis kõigest väike tähelepanek, kui toanaabritega võrrelda..

Lõpetuseks minu jaoks täiesti arusaamatu tähelepanek - Näitlejahakatisest toanaabril on samasugune valge MacBook ning laupäeval ostis ta endale eePC. Nüüd saab ta mõlemi rüperaaliga vaheldumisi Facebookis trollida ja uudiseid lugeda...sest ta ei tundu eriline power-user olevat...WTF?

pilt ka siis(moe pärast)

Toanaabri uus sülearvuti ja MacBook on lihtsalt selle aluseks...

Varssavi sügis...

...on vist selleks aastaks läbi. Täna oli esimene pilvine päev kogu siinveedetud aja jooksul. Homme lubas vihma ja reedel esimest lörtsi. A no vähemalt on mul nüüd jope ja ma ei karda kedagi. Tänasel kergel jooksuringil nägin üht meest, kes lehvitas saksa lippu, kandis saksa lipuvärvides nokamütsi ja mingi märk oli tal kaelas. Jäi Wisla jõe ääres seisma, lõi mitu korda endale risti ette ning tänas vist jõge ja samas osutas käega kesklinna poole. Väga kahtlane - mõtlesin, et lükkaks ta jõkke, aga hea jooksurütm oli sees.

Olen nüüdseks tudeerinud kaht salvestussessiooni akadeemia saalis. Esimesel korral laulis üks naine ja mängis klaver. Stiiliks oli selline smooth-jazz. Teisel korral ehk siis eile salvestati ühe laulutudengi demo-plaadi jaoks (taotleb mingit stipendiumi vist) tervelt 10 aariat. Aarialauljal oli ka kõik vaja videosse võtta, aga kuna tema videot monteerida ei oska - "ta on ju laulja", ütlesid kolleegid foonikas, siis laulis ta kõik 10 aariat jutti. Ma ei tahaks küll olla stipendiumikomisjonis ja kuulata demo-plaati, kus praktiliselt kõik lood on identsed. Aga see ei olegi minu asi.
Foonika aparatuur oli vana. Pult oli 30-aastane, aga pidi väga hea olema. Patchbay oli umbes 2 meetri kõrgune ning kanaleid oli seal kokku umbes 12x12 rida. Hee...ja kaabliotsad, mida seal kasutati, olid väga huvitavad - polnud kunagi selliseid näinud. Mikrofonid olid korralikud - DPA'd ja Neumannid. XLR-kaableid seal keegi kerida ei oska. Kuna puldi taha ma ei pretendeerinud, sain vähemalt kaablikerimisel oma taset näidata...
Kogu tööprogress oli samuti harjumatu - natuke aeglane. Sessioon algas mõlemil päeval 21:00 ja kestis kuni 00:00, sest siis tuli tavaliselt mõni orelimängija harjutama. Esimene reaalne võte tehti umbes 22:30 paiku. Enne seda sätiti mikrofone ja üritati toimivat süsteemi luua. Foonikas oli statsionaarselt võrdlemisi vana PC ja 52'' üsna uus LED-teler, aga mitte kordagi ei saadud seal salvestussessiooni tööle - kuna programm (Magix Sequoia) oli minu jaoks tundmatu, ei olnud mul võimalik neid teadmatuses aidata. Seega võetigi kasutusele isiklik sülearvuti ning Fireface800 interfeiss. Töö sai tehtud, kuid leiutamisele kulutati minu arust liiga palju interpreetide ja endi aega - ehk oleks kerge eeltöö, tehnika olemasolu kontroll jne. protsessi kulgu oluliselt kiirendanud, aga siinkohal ei ole mul õigust midagi seletada, sest ei ole veel väga kursis sealse stuudio töökorraga.
Igal juhul oli huvitava ja õpetliku kogemusega, sest mõlemil sessioonil oli kaht noort helirežii tudengit juhendamas nende erialaprofessor. Kuigi tehnika võib olla üsna poolene, siis mikrofonide paigutusel, helikvaliteedi ning tasakaalu saavutamisel mingeid kompromisse ei lubatud. Mitu korda käidi lava ja foonika vahet, et mikrofone vahepeal kõigest mõni cm nihutada. Ja kõike seda väga põhjalikult argumenteerides. Tore. Eks lähiajal tekib ka minul võimalus akadeemia saalis midagi salvestada - loodetavasti mitte üsna kehva laulja esituses aariaid, vaid ehk mõnd kammerteost vms.

Laupäeval lõpetasime koolis umbes 01:00 paiku ja sellega õhtu ei lõppenud. Ühikas oli kooliaasta alguse puhul üks suurimaid pidusid üldse. Enamus akadeemia tudengeid olid kogunenud koridoridele ning keldrikorrusele ja olid ülevas meeleolus. Ilmselgelt olin ma peole jõudmise hetkel üks kainemaid. Siinsele tudengkonnale väga õlut juua ei meeldi - nad eelistavad viina, sest see teeb lõbusamaks ja on odavam. Eks nad ise ostusta. Mina jäin õllele truuks. Siinne ühiselamu pole isegi võrreldav EMTA vana kivimäe hurtsikuga. Siin elab enamus akadeemia tudengitest, siin on päris mitu harjutusruumi (näiteks akadeemia endi harjutusruumides saavad klaveriga klasse küsida ainult klaveritudengid - teiste erialatudengid saavad klaveri harjutamiseks ühikas asuvaid klaveriga sisustatud ruume kasutada), 4 pesumasinat ja 2 suuremat saali, kus ühes neist toimus eile tudengite jazz-kontsert. Igal juhul on siin peo pidamiseks kõik tingimused tagatud. Ka väike baarinurk oli, kus kohe kindlasti müüdi alkoholi ilma igasuguse loata. Kedagi see ei häirinud. Peol sain taaskord tuttavaks kümnete inimestega, kelle nimed käisid lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Hea, et nägude peale mingisugunegi mälu on...

Pühapäeva hommikul kell 11:30 pidid kõik koorilauljad koolis olema. Mina ärkasin 11:06, käisin kiirelt pesus, ostsin kokakoola ja jäin kõigest 3 minutit hiljaks - küll on tore akadeemiale nõnda lähedal elada. Laulsime hääled lahti, sain kätte koori hõbedase kikilipsu ning ühise rongkäiguna liikusime sujuvalt kirikusse, kus asub Chopini süda. Toimus jumalateenistus, 99% koorilauljatest tegid teenistuse kombeid kaasa (palvetasid, põlvitasid, laulsid palveid jne). Mina seisin ja vaatasin maale ning ootasin, et saaks juba laulma hakata. Perast tund aega mitte millestki arusaamist oli meie kord laulda. Laulud tulid ilusasti välja. Tore. Läksin kohe ühikasse ja googeldasin - kirikus toimus Chopini surmaaastapäevale pühendatud jumalateenistus. Sain jälle targemaks ning kokkuvõttes oli hea meel, et osa sain võtta.

Pärast selgust toonud nädalat on uus nädal juba piisavalt tegusalt ning huvitavalt alanud - julgen väita, et nüüd on nädalaplaan praktiliselt teada ja ülejäänud vaba aja sisustamisega pole samuti probleeme. Ei jää muud üle kui õppima hakata ja lõpuks veidi targemaks saada. Huvitav, miks Eestis nõnda keeruliseks osutus - see õppimine.

P.S. sauna tahaks

mõni pilt - moe pärast

 Nagu ikka, meeldib poolakatele koguneda - järjekordne kogunemine/rongkäik (AVONi õhupallid lendlesid terve päev mööda tänavaid)

Onu tegi ühika juures suuri seebimulle... Minu tuba jäi ka pildile....

kaks nädalat

Ilm on läinud jahedamaks. Märkamatult on ka siin puude lehed nüüd kollast värvi ja mingi külm tuul puhub. Homme lähen ostan jope. 


Alates eilsest on asjad just õiges suunas liikuma hakanud. Lõpuks sain ise ka aru, et siinsest Erasmuse koordinaatorist minule kasu ei ole, läksin oma osakonna sekretäri juurde, kes muide on väga tore inimene, ja küsisin, millal juhataja tuleb. Tema ütles, et tulgu ma kella 15 paiku. Läksingi 15'ks osakonna juhataja kabineti ukse taha ootama ning 15:40 tuligi professor Osinski ning võttis veidi aega minuga tegeleda. Rääkisin ära talle oma mured/küsimused teemadel: erialaõppejõud, eriala loeng, muusikaajaloo toimumisaeg, poola keele kursused. Professor tegi paar kõnet ning andis mullegi paar telefoninumbrit, kuhu helistada ja kõik saigi korda. 


Perast toredat kohtumist osakonna juhatajaga läksin otse akadeemia segakoori proovi. Tegu on kooli kõige suurema kooriga - kokku umbes 100 liiget. Poolakad on väga sotsiaalsed inimesed - vähemalt omavahel. Mina lihtsalt ei viitsinud kellegagi mõnd teemat arutama hakata ja seega istusin vaikselt. Aga kõik ülejäänud rahvas oli nagu laadal. Ime, et keset laule keegi juttu ei hakanud rääkima. Ma ei teagi, kas olen ise liigselt harjunud kooriproovidega, kus tehakse tööd ja rahvas ei tee ebanormaalseid hääli lihtsalt sellepärast, et neid teha, või ongi tegu kooriga, mis ei taotle väga suurt kunstilist taset ning toimib pigem lasteaiana. Aga mis sa ikka tahad, kui kooris laulavad 25% kooli liikmetest, kellest enamus on pianistid ja puhkpillimängijad. Eks sellise koori tase olegi selline, kus kõik oskavad küll noodist laulda, aga koorilaulus erilisi kogemusi pole. Nagu laulupidu...heh. Ehk peaksingi sellesse koori nõnda suhtuma...
Kätte anti 3 lugu, mis kõik olid võrdlemisi lihtsad. Mis kõige tähtsam - nad olid ladina keeles. Igatahes on pühapäeval kell 13 esinemine kuskil kirikus - minu esineme esinemine uues kooris. Väga tore. Saan endale hõbedase kikilipsu ja ühe loo peab lisaks kolmele eelmainitule pähe kah õppima. 


Täna sain kokku oma erialaõppejõududega. Yeah...neid on kaks. Prof. Lupa õpetab mulle helirežiid klassikalises muusikas ning Herr. Regulski õpetab mulle helirežiid pop-jazz suunal. Laupäeva õhtul kell 21:00 lähen akadeemiasse üht kammerteose salvestusprotsessi tudeerima. Tahtsin ka võimalikult ruttu teada saada, kas on võimalik lõputööks vajalik klassikalise muusika teose salvestus ja eksplikatsioon just siinse akadeemia saalis teha - läksime kohe murega osakonna juhataja juure ning asjad sai jälle joonde räägitud. Tore.
Pärastlõunal läksin oma teise eralaõppejõuga kokku saama. Ta kutsus mind enda stuudiosse, mis oli selline 15 aastat tagasi tehtud vägagi normaalne stuudio - pidavat olema ainuke stuudio Varssavis, kus on veel lintmakk. Ka härra Regulski on väga vahva tüüp. Vaatasin mõne tunni pealt, kuidas on tema harjunud Pro Toolsiga töötama - kohati tundus nagu ta kuuleb, mida ma mõtlen - pea iga tegevus, mida ta arvuti taga tegi, käis minul just vahetult enne peast läbi. Muidugi oli tema tegevust kahest 52" monitorist mõnus jälgida - ühes pildis "edit", teises "mix" vaade. Kahjuks tegeles ta mingisuguse lastemuusikali materjaliga ja see tundus talle veidi tüütu - ta isegi mainis, et teeks parema meelega midagi väljakutsuvamat. Kui me vestlus läks lintmakkidele, millega ta varem tööd tegi, mainis ta, et tänapäeval ei oska enam inimesed ei laulda ega pilli mängida, sest muusikul on võimalus iga võte uuesti ja uuesti teha seni, kuni saavutatakse heal juhul parim tulemus. Vanasti oli muusikul võimalus ainult üheks korralikuks võtteks ja see pani pillimehed olukorra ette, kus nad pidid oskama mängida - ja oskasidki. 
Igal juhul olid mõlemad õppejõud, kellega tihedamini koostöö toimuma hakkab, vägagi toredad ja oma ala asjatundjad. Mõnus. Lähipäevil näen lõpuks ka kooli nii klassikalise muusika stuudio kui ka keldrikorrusel asuva pop-jazz stuudio ära. 


Kokkuvõte
Mul on veidi kahju, et kulutasin liiga palju aega ja vaeva valede inimeste käest küsimisega. Aga neeh...eks elu õpetab. Ilmselt mängis mõningast rolli ka keelebarjäär - mängib siiamaani, kuid semestri lõpuks olen koos Korealastega loodetavasti piisavalt poola keelt õppinud, et rohkem sellistesse teadmatutesse olukordadesse ei satu. Lisaks tegin Varssavi Ülikoolis toimuvale Erasmus Tandem projekti avalduse, et mõni kohalik minule poola keelt ja kultuuri õpetama hakkaks. Vastutasuks õpetan mina temale kas eesti - või inglise keelt.


mõni pilt:

Härra Regulski stuudio töölaud. 




P.S. täna sai Varssavi tudengielust kaks nädalat täis

Poola pole Eesti, aga venelased jäävad venelasteks

Hee...uus nädal algas huvitavalt. Ootamatult pigem. Oli veel pühapäeva õhtu ja ilm oli väga ilus. Mõtlesin, et lähen hingan veidi värsket õhku. Pärast mõningast päris värsket õhku, otsustasin sisse astuda hubasesse lokaali nimega Indeks. Istusin üksi lauda, tellisin õlle ning nautisin momenti. Seejärel kõnetas mind kõrvallauas pidutsev venelane, kes pärast mõningast inglise-vene-poolakeelset vestlust aru sai, et ma eestlane olen. Oli teine väga rõõmus selle üle ning kutsus mind enda seltskonnaga ühinema. Pakkus viina ja puha - mina jõin õlut. Rääkis, et küll on tore, et siin mõni eestlane ka ikka on, kes natukenegi vene keelt mõistab, ja kuidas neid siin ikka väga ei sallita jne. Ma olin viisakas ja kuulasin ta lõpuni. Siis sai mul õlu otsa ning vetsus oli ka vaja käia. Mõeldud tehtud. Leti ääres uut õlut tellides panin tähele, et järjekorras on paar tudengit, kes räägivad inglise keeles - neid ei kohta siin palju. Olles eelnevast kahest õllest julgust saanud, kõnetasin neid viisakalt ja küsisin, et egas Erasmuse tudengitega tegu pole. Üks tüüp oli kohalik inseneritundeng ning teine oli tõepoolest Saksamaalt pärit Erasmuslane. Kell oli just esmaspäeva peale liikunud. Muljetasime leti ääres umbes 10 minutit ning seejärel mõtlesin, et oli ebaviisakas venelased nõnda pikaks ajaks üksi jätta. Läksin siis laua juure, kus viina joodi, ning laud oli tühi. Venelasi polnud. Ja samuti oli läinud ka minu jope. Ma ei imesta, miks neid siin väga ei sallita. Kuna olin just õlle ostnud, ei kavatsenud ma seda üksi juua ning liitusin hoopis selle sakslase ja inseneri seltskonnaga. Väga toredad inimesed, kellega sai mõistlikku juttu aetud. Ka nende jaoks oli päris "tore" üllatus, kui kuulsid, et keegi oli mu jope ära varastanud. Lokaalis oligi tol hetkel umbes kaks seltskonda...
Mida võin järeldada antud juhtumist?
Paistab, et üksi kuskil pubis juues, tuleb isegi vetsu jope seljas minna.
Hea, et rahakoti ja kõik muu vajaliku endaga kaasa võtta otsustasin (jope taskusse jäid küll umbes 75 krooni - palju õnne uuele jope omanikule valuuta vahetuspunktis)
Mul on kahju, et seda jopet kõigest umbes kuuks ajaks jätkus - oli täitsa mõnus teine.
Mul on kahju nendest toredatest päris-venelastest, kelle maine rikutakse just selliste suvavõllide pärast ära, kes normaalselt käituda ei suuda.

Tegelikult algas nädal umbes nii nagu arvata võis. Läksin taas akadeemia keelteosakonda ning seal ei osatud mulle midagi tarka vastata. Nii palju sain teada, et Varssavi Ülikoolis poola keelt õppida ja siis ainepunkt sealt üle kanda läheks miskipärast kulukaks. Ei tea...uurin, kas see vastab ikka tõele.
Ajalooaine ja erialaõppejõud selguvad kolmapäeval.

Ja täna jooksin tasapisi tavaks saamas 10km marsruudi tervelt 8 minutit kiiremini. Progress seegi...

Kokkuvõte:
Kuna raha teenida on minul siin üsna võimatu, siis tuleb kokku hoida - ilmselt õlle pealt, sest nõnda tundub kõige mõistlikum. Kokkuhoid siis umbes 1000 krooni, et saaks uue jope. Abiks ikka.

Pühapäeva õhtul umbes kell 23:30. Rahvas protesteeris millegi vastu terve päeva. Küll üsna rahulikult, aga neid oli just nõnda palju, et politseinikud olid igal pool, ja mõned sajad viitsisid pmst terve päeva seal passida ja midagi nõuda/mälestada/ütelda...

Vananaiste suvi

Esimene koolinädalamoodi asi on nüüd läbi. Mul on peaaegu kõik ained, õppejõud ja kellaajad teada. Reedel läksin kella 8ks kooli, et saksa keelt üritada õppida. Ebaõnnestusin, sest õppejõud ei oska inglise keelt. Läksin keelte osakonda ning seal soovitati edasijõudnute inglise keelt õppida, sest ametlikult nad poola keelt ei õpeta. Ainuke poola keele õppe moodi loeng on Korealastele, aga see pidavat nii primitiivne olema, et mul ei ole seal midagi teha. Paistab, et tuleb siiski pubides toimuvatele keelekursustele suuremat rõhku panna. Reedel sain ka seda teada, kes vist on minu eriala õppejõud. Üldiselt toimub kõik organisatoorne töö ikka veel paberi ja pliiatsi abil. Iga osakond on tunniplaanist omamoodi exeli tabeli välja mõtelnud. Mõni osakond teeb seda lausa käsitsi. Nõnda toimubki siin igasuguse info liikumine mitu korda aeglasemalt, sest tundub, et pole kedagi, kes kogu õppesüsteemi organiseeriks...Vähemalt on reaalne võrdlusmoment EMTA õppekorraldusega olemas. Aga ma ei kurda...veel mitte. Kuigi väga tahaks juba stuudiot ja sealset tehnikat näha. Ja ise ka midagi reaalselt tegema hakata. 


Reede õhtul käisin ka Varssavi ülikooli muusikateaduse osakonnas akustika loengus. See toimus inglise keeles ning paistab, et esimestel loengutel mul midagi erilist seal teha pole - esimene tund aega seletati lahti helilaine olemust ning viimased 30 minutit kuulasime erinevate helisignaalide harmoonilisi komponente. Tegelikult mulle meeldib loengutes käia ja kuulata, kuidas targad inimesed räägivad asjadest. 


Paistab, et reede oli üks tegusamaid päevi üle hulga aja. Neljapäeval ei teinud ma midagi muud, kui magasin poole päevani ning siis läksin jooksma. Joosta on tore - näeb linna ja inimesi...
Aga reede juure tagasi. Läksin poodi, ostsin suure vee, mahla ja 3 õlut. Kõige enam leiangi ennast poes vett või mahla ostmast, sest kraanivett siin juua ei soovitata ja mahlad on lihtsalt head ja odavamad kui Eestis. Õlleost mind ei üllatanud. Läksin ühikasse, panin kõrvaklapid pähe, avasin 1. õlle ning hakkasin Silveri DJsetti, mis ta Rebastepeo jaoks tegi, kuulama. Party hard. Jõin nõnda kõik 3 õlut ära ning Eesti võitiski. Võtsin kõrvaklapid peast ja kuulsin, et koridori peal käib paras pidu. Tegin ukse lahti ja inimesed hakkasid mu tuppa voolama. 3 esimese minuti jooksul sain endale vähemalt 10 uut Poola sõpra, kellest nimepidi mäletan heal juhul kahte. Igatahes oli ilmselge, et tänane õhtu alles algas. Mõne aja pärast läksimegi grupi inimestega Stereo Clubi diskole. Mina istusin kohe mugavalt diivanile ja nautisin DJ väga halba setti. See oli tõesti jube. Korra sai isegi tantsusaalis käidud, et näha mis tehnikat DJ kasutab. Igatahes said riided taas suitsuseks - kord kaks nädalas võib seda endale lubada. Keldrikorrusel peaks vist pesumasin ka olema...


Laupäeval magasin taas poole päevani. Siinoleku väga suur pluss - palju und. Õhtupoolikul läksin välja ja avastasin, et taas on tänavad rahvast täis. Lihtsalt niisama. Paarsada meetrit ühikast eemal ehitati juba mitmendat päeva suurt lava. Valgus- ja helitehnikat oli tohutult. Täna vist toimub isegi mingi kontsert. Käisin kaubanduskeskuses ka. Ostsin sealt kartuleid ja kõike muud huvitavat. Väga halvad kartulid said. Praadimiseks täiesti kõlbmatud - kohe lähevad pudruks. Õppetund missugune. 


Pühapäeval magasin keskpäevani. Läksin välja, et leida mõni wifi-ala, mis laseb ligi pääseda FTP serveritele - ebaõnnestusin. Väljas oli veel rohkem rahvast kui laupäeval. Nagu laulupeol kõnniks ringi. Muidugi ilm oli kohe väga mõnus - päikese käes tuli 18 kraadi julgelt ära. Käisin taas jooksmas. Jooksjad on nagu bussijuhid - kui mõni kolleeg vastu tuleb, noogutad või lehvitad tervituseks. Väga meeldiv. Ratturid kihutasid lihtsalt meist, jooksjatest mööda. 


Nii...sellenädala raport lõpetet. 


Kokkuvõte:
Kool on väike, aga tudengid seal on väga toredad. Kindlasti avatumad kui eestlased. Slaavi värk ilmselt. Kõik eluks vajalik on soetatud ja nüüd tuleb ainult elama hakata. See ei ole keeruline. Saan hakkama. 
Igatsus kodu ja inimeste järele -> minimaalne. Olen siin nii vähe veel olnud ja interneti teel saab piisavalt suheldud. Lisaks pole mitte mingisugust põhjust siinse elu üle kurta. Kohati tundub, et Varssav on väiksem kui Tallinn - kõik on käe-jala juures. 
Midagi negatiivset -> no kui järgmise nädala jooksul tunniplaani korda ei saa ning stuudiot ei näe, on tõesti natuke nõme. Aga olen kindel, et asjad jooksevad üsna pea paika. 


Mõni pilt?

 Vaade aknast välja vasakule poole.

Vaade aknast välja paremale poole. Eest sõitsid mööda vägagi huvitavad autod..

Järjekordne sünkar kodunt eemal

Seekord toimub sünnipäev igal juhul meeldivamas keskkonnas, kui aasta aega tagasi Vahipataljoni kasamus. Kuigi ega sealgi midagi halvasti polnud - kogemus omaette. 


Eile käisin siis esimest korda päriselt Varssavi Chopini nimelises Muusikaakadeemias. Mul hakkab olema terve õppeaasta jooksul kokku 9 ainet (muidugi on ka 2 ainet Eestis vaja läbida + lõputöö). Heh...lumme kusta. Eriti veel kui sai eile kahes loengus käidud, millest üht - production of electoracoustic music - õpetab umbes 70 aastane professor, kes juba jõudis oma õppematerjalidest inglisekeelse versiooni koostada, ning teist ainet - partituuri tundmine - õpetab 30ndates naine, kes oskab soome keelt rääkida ja tundub väga tore olevat. 


Mul tuleb taaskord klaverit mängima hakata - see saab huvitav olema. Ma pole nüüdseks juba kümneid päevi klaverit mänginud (1,5 aastat ikka tuleb ära) ja novembri lõpuks tuleb mul partituuri tundmise aines barokki noodist mängida. Vähemalt ei hakka igav. 


Ülejäänud ainete toimumisajad veel selguvad selle nädala jooksul. Või siis järgmise nädala jooksul - kiiret pole. Natukene tunti muret, et kuidas ma kooris laulmisega hakkama saan - on ju keelebarjäär üsna suur ja ei tea nad ka seda, kas ma üldse kõlban nende kooris laulma. Homme selgub. 


Täna hommikul pärast tervituskõnesid sünnipäeva puhul läksin pidulikule aktusele. Kohal oli televisioon, 100-liikmeline akadeemia segakoor ning puhkpilliorkester. Kõik tõusid püsti ja orkester hakkas mängima: lavale tuli akadeemia juhatus, osakonnajuhatajad-professorid ja 21 teiste kõrgkoolide rektorit, kellest mõni oli Leedust ja Tsehhist. Publiku hulgas ka väga tähtsad inimesed nagu kunagine kultuurimister, hunnik tähtsaid õppejõude, poliitikuid jne. Igatahes väga VIP üritus tundus olevat. Ei teagi, kas iga aasta nõnda eriline neil see avaaktus. Igatahes nimetas rektor kõik olulisemad saalisviibijad ükshaaval üles ning seejärel hakati neile medaleid, märke rinda riputama. Siis pidas rektor kõne. Siis pidas keegi veel kõne ja alles aktuse 50. minutil anti umbes 15'le tudengile matriklid kätte. Seejärel anti umbes 10'le tundengile hiina inimeste nimelised stipendiumid kätte ja aktus jätkus mingi teise kõrgkooli rektori väga pika kõnega. Kui aktuse algusest oli möödas 2h ja rektori kõne ikka jätkus, otsustasin saalist lahkuda, sest ma ei saanud kogu sealveedetud aja vältel ühestki sõnast täielkult aru. Vähemalt käisin ära ja tutvusin saali akustiliste omadustega. EMTA'l on kiiremas korras vaja oma uus osa koos korraliku saaliga valmis ehitada. 


Varssav ja ilmselt kogu Poola on ikka väga Chopini-keskne. Eriti praegu, kui on käimas Chopini-aasta. 1. oktoobril algas ilmselt eriti kõrge tasemega XVI Chopini klaverikonkurss. Seks puhuks on juba toimunud ning toimub lähiajal veelgi väga heade pianistide kontserte. Ehk jõuan mõnd neist isegi kuulamas käia. Tegelikult toimub siin üleüldse väga palju. 8. oktoobril algab 26. Varssavi filmifestival. 6. novembril esineb üks Itaalia elektronmuusikalegende - Alexander Robotnik, keda kindlasti kuulama tahan minna. 


Pärast "Väga põnevat" aktust tegin ühikas kerge eine - spagetid mingi spetskastmega, panin alla laadima kõik olulisemad telesarjad(on ju nädala algus ja uued osad on väljas) ning läksin välja nn. värsket õhku hingama. Hüppasin suvalise bussi peale ja sõitsin umbes 40minutit, kuni otsustasin bussist väljuda. Olin jõudnud väga suure elamurajooni algusesse. Sain aru, et seal väga kaua passida pole mõtet, sest taskunuga ununes ühikasse. Tegelikult oli tegu päris ilusa rajooniga ja jalgratastele oli oma tee. Igatahes otsustasin sama bussiliiniga linna poole tagasi sõita. Järgmiseks hüppasin maha ühe pargi ees (tundus huvitav park olevat), mis osutus Park Łazienkowski'ks, mis on oma 76 hektariga Varssavi suurim park. Tõesti väga suur park, täis kujusid, tiike, ojasid, mingi loss on ka jne. Igatahes ei veetnud seal väga kaua aega, sest see pandi üsna varsti kinni. Eks ma varu selleks kunagi terve päeva ja teen ühe turismimatka ainult sinna parki. 


Olgu....Cyprian lõpetab kohe harjutamise ja siis läheme linna vahele sünkarit tähistama. 


Koolis on vahva

Saal on äge, aga üritus oli liiga tähtsate onude keskne ning tundus, et tudengitele pöörati häbiväärselt vähe tähelepanu. Tudengiteta poleks ju õppejõududel tööd...

Väga huvitav

Miskipärast tundub blogi alustamine eriti keeruline, sest viimase 4 päeva jooksul on päris palju toimunud. Aga eks ma siis alusta üsna algusest. 

Sõit oli nagu sõit ikka mikrobussiga, mis oli ligi 600 000 km maha sõitnud. 40km enne Poola piiri läks autol generaator katki. Otsisime tükk aega mõnd garaaži, aga ükski Leedukas ei teadnud, kus mõni autoparandus asuks. See tundus väga imelik tegelikult. Lõpuks leidsime siiski ühe mehe, kes oli nõus bussi generaatori ära parandama. Igal juhul kulutasime kogu selle jama peale ligi 4 tundi väärtuslikku sõiduaega. 

Nõnda jõudsimegi Varssavisse täpselt tipptunniks. Õnneks oli GPS kaasas. Kui algul plaanisime minu ühiselamu ette jõuda umbes kella 15 paiku, siis nüüd jõudsin oma tuppa 19:45. Tambet Pikkor oli lõpus päris vihane ja tahtis mu suvalises kohas maha panna, et ma siis taksoga edasi sõidaks - oli teine juba üle 16 tunni bussiga jutti sõitnud. Õnneks ei andnud ta alla ja viis mu pmst ukse ette. 

Ühiselamu on väga normaalne ja ainult muusikaakadeemia tudengite päralt. Mina asun toas nr. 222 ja see on kolmekohaline. Minu toanaabriteks on Cyprian(fagotimängija) ja Lukas(näitleja). 

Kohe esimesel õhtul läksin ma välja, et midagi söödavat leida ja tegelikult oli janu ka. Läksin uksest välja ja enda üllatuseks taipasin, et asun üsna peatänaval, sest kogu tänav oli väikeseid kauplusi, baare ja restorane täis. Tänava nimeks on Krakowskie Przedmieście. Paremale poole jääb Zamkovy väljak ja sealt algab vanalinn. Paremale jääb kohe presidendi palee jne. Igal juhul väga ilus tänav. Kõik vajalikud lokaalid asuvad kõigest mõnesaja meetri kaugusel: otse üle tänava on Iiri pubi, ühikast paremale ümber nurga asub üks väga hubane pubi ning Varssavi ülikooli juures asub keldrilokaal Indeks, kus mängib iga õhtu mõni bänd ja rahvast on alati seal palju. Kõige jamam on ainult tõsiasi, et pubides tohib suitsetada - seega on mul ühed riided pubides trollimiseks ja teised niisama olemiseks. Ja õlu maksab kõige enam 7 zlotti ehk siis 28 krooni (esmaspäeviti ja teisipäeviti pidavat ühest kohast selle raha eest isegi terve liitri õlut saama - mina tean, kus ma teisipäeval oma sünnipäeva tähistan....)

Ka koolitee kulgeb mööda seda tänavat ning Koperniku monumendist tuleb mul vasakule keerata ja siis umbes 300m kõndida ning olengi Chopini nimelises muusikaakadeemias. Kool on väiksem kui EMTA - mõeldud umbes 400 tugengile - nii ütlesid mulle Cyprian ja tema sõber, kui käisime reedel traditsioonilisel õllel akadeemia taga asuvas pargis. 

Huvitav kokkusattumus oli, et nii välissuhete osakond, kuhu mul tuli viia mõned spetsiifilised dokumendifotod, mida samal hommikul kuskil x-fotosalongis teha üritasin, ja veidi raha, et saada endale tudengi staatust tõendav dokument, ning helirežii osakond asusid kõrvuti. Kahjuks ei õnnestunud mul osakonnajuhataja prof. Osinskiga jutule saada, sest esimese koolipäeva tõttu oli tal väga kiire. Seina peal stendidel oli ka tunniplaan kirjas, aga sellest ma päris hästi aru veel ei saanud. 

Üleüldse on poola keel väga jabur, kuid pärast 3. õlut hakkab juba sujuma - ka Cyprian hakkas veidi paremini inglise keelt rääkima pärast 2. või 3. õlut. Ülidselt ei osata siin ühtegi teist keelt peale poola keele. Isegi venekeelega ei tee siin midagi kasulikku. Ühe suure kulmuga teenindajatüdruk ei saanud aru, kui ma kilekotti osta soovisin. Õnneks aitas kätega vehkimine. Üks teine teenindajaneiu, kes samuti umbes minuvanune, ei saanud aru inglisekeelest, kui ümbrikut osta soovisin. Jätsingi ümbriku ostmata. Igal juhul on veel veidi keeruline. 

Tasapisi hakkab kõik laabuma. Üleeile õhtuks sain ühikas wifi tööle - arvutis endas oli mingi kala sees. Eile leidsin toidupoe, mis koolile päris lähedal. Täna käisime Cyprianiga suures ostukeskuses ning ostsime kahepeale veekeedukannu. Lisaks sai ostetud pann, pott ja kõik muu vajalik, et ühikas normaalselt toituda. Raha on nüüdseks kulunud juba kümneid kroone, aga arvestust pole pidanud - see on ilmselt halb. 

Homme algab siis loodetavasti esimene koolipäev ja saan lõpuks ka asjalikuks hakata. 4-päevane kohanemisperiood on läbi. 

Tegin mõned picid kah:

Tagasihoidlik tuba prantsuse rõduga. Ruumi on kõigi jaoks

Tegin väikese tiiru tänaval ning enda üllatuseks oli seal väga palju rahvast ning mõned tegid tsirkust kah.

Hilisõhtune vaade kooliteele. Iga päev kella 20 ja 22 vahel koguneb suur hulk rahvast kiriku ette, et mälestada kadunud Presidenti. Chopin puhkab natuke maad edasi järgmises kirikus. Eile oli keegi sellele tänavale kogu pikkuses punased küünlad maha pannud - väga ilus vaatepilt...