Et mitte järge kaotada,

kirjutan millestki, mida miljoni aasta pärast meenutada...

Homme toimub taas kõige keerulisem aine - partituuri tundmine. Pidingi täna 4-realist teksti, mis kõik C-võtmes, klaveril harjutama. Päris harjutasin. Ärkasin, pesin, käisin huvitavas loengus, sõin ja läksin linna vahele. Läksin raudteejaama otsima. GoogleMaps'ist vaadates oli teekond sinna umbes 2 km pikk. Läksin väikese ringiga ja jõudsin hoopis vaksali taga asuvasse keskmisest suuremasse kaubanduskeskusesse - umbes 4 korda suurem kui Viru Keskus. Seal oli nii palju huvitavaid kauplusi ja söögikohti jne, et kui mul oleks vaja olnud midagi osta, siis saaks vabalt just seal kõik raha ära kulutada. Lõpuks jõudsin ka soovitud sihtpunkti - rahvas tungles igaüks oma suunas, sest oli alanud tipptund. Kõiksugu käigud olid poode ja toiduputkasid täis. Mina ostsin endale käärid ja kartulikoorimis noa - kumbki 12 krooni. Kindad ostsin ka - 20 krooni. Seejärel vaatasin maa-all ilusaid ronge ja jalutasin ühika poole tagasi. Ühe jalakäijate tunneli juures oli eriti vinge lihtsalt seista ja ümberringi toimuvat jälgida - nagu tüüpilise filmi tüüpilises kesklinna tipptunni vaates, kuidas üks inimene lihtsalt jälgib (kõigepealt on kaamera inimese näos ja siis hakkab koos inimesega kaasa keerama, kuni lõpuks saab lähivõttest kaugvõte - üsna eepiline) enda ümber toimuvat. Kui flashback oli möödas, suundusin English Steak House'i ja tegin ühe õlle, sest janutas. Ühikasse jõudes, oli juba piisavalt hilja, et klaverit harjutama minna. Toanaaber küll tinistas oma uut ja veidi valjemat fagotti harjutada, aga see mind ei seganud. Väga.

Kui ma hommikul piisavalt vara üles ei ärka ja jätan harjutamata, teatan õppejõule, et mul ei ole mõtet tundi tulla tema aega raiskama. Las läheb parem lõunat sööma, sest tal veel pikk tööpäev ees. Homme toimub vist esimene poola keele tund. Eks näis. Aga õppimist võin nii palju kommenteerida, et kuna mul pole eriti palju koolipoolseid kohustusi, otsustasin muretseda kümneid lehekülgi erialast õppematerjali, mida nüüd tasapisi läbi närima hakkasin. Tegevust jätkub.

Tegelikult tahtsin muljetada hoopis toidumaailmast ja hindadest.
Näitlejahakatisest toanaabril on voodialune kõiksugu toiduaineid täis. Mina hoian enda voodi all riideid... Riiulitel on ka kõiksugu puuvilju ja kapsast ja tomatit (tegu on vist vegetariaaniga). Minul on riiuli peal viiul (on teine veidi tolmu kogunud juba) ja veekeetja pappkast. Fagotimängijal ei ole peaaegu üldse toiduaineid kusagil - pakk riisi, ketšup ja kohv.
Ainuke kord, kui ma siin olles väljas sõin, olid esimesed kaks päeva, sest mul polnud tehnikat, millega ennast toita. Nüüd, kui mul on pott, pann ja silikonist kulbihakatis, käin ma umbes ülepäeviti kooli lähedal asuvas toidupoes, ostan u. 150 krooni eest söödavat ning teen sellest midagi, mis mulle maitseb. Tavaliselt jätkubki sellest kaheks päevaks. Mida siis 150.- eest saab? Kilo porgandeid, 10 muna, pudel ketšupit, 500g hakkliha, 1L mahla, mõned banaanid, kartuleid, juustu ja midagi head ka lisaks. Hea õlu maksab poes umbes 10 krooni. Hakkliha kilo jääb alla 50.-. Üldiselt on siin kõik natukene odavam - välja arvata poola õunad, mille kilohind on enam-vähem kogu aeg 5 krooni ringis, ning nad on maitsvad. Aa...ja kokakoola maksab ikka sama palju kui Eestis. Siiamaani olen teinud juba kahel korral sama sööki - spagette kastmega ning praekartuleid. Tegelikult püüan varieerida võimalikult palju. Muidu läheb igavaks.
Toidurubriigi kokkuvõtteks nii palju, et pigem kulutan veidi rohkem raha ja aega, kui söön ainult võileibu ja kisselli - see siis kõigest väike tähelepanek, kui toanaabritega võrrelda..

Lõpetuseks minu jaoks täiesti arusaamatu tähelepanek - Näitlejahakatisest toanaabril on samasugune valge MacBook ning laupäeval ostis ta endale eePC. Nüüd saab ta mõlemi rüperaaliga vaheldumisi Facebookis trollida ja uudiseid lugeda...sest ta ei tundu eriline power-user olevat...WTF?

pilt ka siis(moe pärast)

Toanaabri uus sülearvuti ja MacBook on lihtsalt selle aluseks...

Varssavi sügis...

...on vist selleks aastaks läbi. Täna oli esimene pilvine päev kogu siinveedetud aja jooksul. Homme lubas vihma ja reedel esimest lörtsi. A no vähemalt on mul nüüd jope ja ma ei karda kedagi. Tänasel kergel jooksuringil nägin üht meest, kes lehvitas saksa lippu, kandis saksa lipuvärvides nokamütsi ja mingi märk oli tal kaelas. Jäi Wisla jõe ääres seisma, lõi mitu korda endale risti ette ning tänas vist jõge ja samas osutas käega kesklinna poole. Väga kahtlane - mõtlesin, et lükkaks ta jõkke, aga hea jooksurütm oli sees.

Olen nüüdseks tudeerinud kaht salvestussessiooni akadeemia saalis. Esimesel korral laulis üks naine ja mängis klaver. Stiiliks oli selline smooth-jazz. Teisel korral ehk siis eile salvestati ühe laulutudengi demo-plaadi jaoks (taotleb mingit stipendiumi vist) tervelt 10 aariat. Aarialauljal oli ka kõik vaja videosse võtta, aga kuna tema videot monteerida ei oska - "ta on ju laulja", ütlesid kolleegid foonikas, siis laulis ta kõik 10 aariat jutti. Ma ei tahaks küll olla stipendiumikomisjonis ja kuulata demo-plaati, kus praktiliselt kõik lood on identsed. Aga see ei olegi minu asi.
Foonika aparatuur oli vana. Pult oli 30-aastane, aga pidi väga hea olema. Patchbay oli umbes 2 meetri kõrgune ning kanaleid oli seal kokku umbes 12x12 rida. Hee...ja kaabliotsad, mida seal kasutati, olid väga huvitavad - polnud kunagi selliseid näinud. Mikrofonid olid korralikud - DPA'd ja Neumannid. XLR-kaableid seal keegi kerida ei oska. Kuna puldi taha ma ei pretendeerinud, sain vähemalt kaablikerimisel oma taset näidata...
Kogu tööprogress oli samuti harjumatu - natuke aeglane. Sessioon algas mõlemil päeval 21:00 ja kestis kuni 00:00, sest siis tuli tavaliselt mõni orelimängija harjutama. Esimene reaalne võte tehti umbes 22:30 paiku. Enne seda sätiti mikrofone ja üritati toimivat süsteemi luua. Foonikas oli statsionaarselt võrdlemisi vana PC ja 52'' üsna uus LED-teler, aga mitte kordagi ei saadud seal salvestussessiooni tööle - kuna programm (Magix Sequoia) oli minu jaoks tundmatu, ei olnud mul võimalik neid teadmatuses aidata. Seega võetigi kasutusele isiklik sülearvuti ning Fireface800 interfeiss. Töö sai tehtud, kuid leiutamisele kulutati minu arust liiga palju interpreetide ja endi aega - ehk oleks kerge eeltöö, tehnika olemasolu kontroll jne. protsessi kulgu oluliselt kiirendanud, aga siinkohal ei ole mul õigust midagi seletada, sest ei ole veel väga kursis sealse stuudio töökorraga.
Igal juhul oli huvitava ja õpetliku kogemusega, sest mõlemil sessioonil oli kaht noort helirežii tudengit juhendamas nende erialaprofessor. Kuigi tehnika võib olla üsna poolene, siis mikrofonide paigutusel, helikvaliteedi ning tasakaalu saavutamisel mingeid kompromisse ei lubatud. Mitu korda käidi lava ja foonika vahet, et mikrofone vahepeal kõigest mõni cm nihutada. Ja kõike seda väga põhjalikult argumenteerides. Tore. Eks lähiajal tekib ka minul võimalus akadeemia saalis midagi salvestada - loodetavasti mitte üsna kehva laulja esituses aariaid, vaid ehk mõnd kammerteost vms.

Laupäeval lõpetasime koolis umbes 01:00 paiku ja sellega õhtu ei lõppenud. Ühikas oli kooliaasta alguse puhul üks suurimaid pidusid üldse. Enamus akadeemia tudengeid olid kogunenud koridoridele ning keldrikorrusele ja olid ülevas meeleolus. Ilmselgelt olin ma peole jõudmise hetkel üks kainemaid. Siinsele tudengkonnale väga õlut juua ei meeldi - nad eelistavad viina, sest see teeb lõbusamaks ja on odavam. Eks nad ise ostusta. Mina jäin õllele truuks. Siinne ühiselamu pole isegi võrreldav EMTA vana kivimäe hurtsikuga. Siin elab enamus akadeemia tudengitest, siin on päris mitu harjutusruumi (näiteks akadeemia endi harjutusruumides saavad klaveriga klasse küsida ainult klaveritudengid - teiste erialatudengid saavad klaveri harjutamiseks ühikas asuvaid klaveriga sisustatud ruume kasutada), 4 pesumasinat ja 2 suuremat saali, kus ühes neist toimus eile tudengite jazz-kontsert. Igal juhul on siin peo pidamiseks kõik tingimused tagatud. Ka väike baarinurk oli, kus kohe kindlasti müüdi alkoholi ilma igasuguse loata. Kedagi see ei häirinud. Peol sain taaskord tuttavaks kümnete inimestega, kelle nimed käisid lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Hea, et nägude peale mingisugunegi mälu on...

Pühapäeva hommikul kell 11:30 pidid kõik koorilauljad koolis olema. Mina ärkasin 11:06, käisin kiirelt pesus, ostsin kokakoola ja jäin kõigest 3 minutit hiljaks - küll on tore akadeemiale nõnda lähedal elada. Laulsime hääled lahti, sain kätte koori hõbedase kikilipsu ning ühise rongkäiguna liikusime sujuvalt kirikusse, kus asub Chopini süda. Toimus jumalateenistus, 99% koorilauljatest tegid teenistuse kombeid kaasa (palvetasid, põlvitasid, laulsid palveid jne). Mina seisin ja vaatasin maale ning ootasin, et saaks juba laulma hakata. Perast tund aega mitte millestki arusaamist oli meie kord laulda. Laulud tulid ilusasti välja. Tore. Läksin kohe ühikasse ja googeldasin - kirikus toimus Chopini surmaaastapäevale pühendatud jumalateenistus. Sain jälle targemaks ning kokkuvõttes oli hea meel, et osa sain võtta.

Pärast selgust toonud nädalat on uus nädal juba piisavalt tegusalt ning huvitavalt alanud - julgen väita, et nüüd on nädalaplaan praktiliselt teada ja ülejäänud vaba aja sisustamisega pole samuti probleeme. Ei jää muud üle kui õppima hakata ja lõpuks veidi targemaks saada. Huvitav, miks Eestis nõnda keeruliseks osutus - see õppimine.

P.S. sauna tahaks

mõni pilt - moe pärast

 Nagu ikka, meeldib poolakatele koguneda - järjekordne kogunemine/rongkäik (AVONi õhupallid lendlesid terve päev mööda tänavaid)

Onu tegi ühika juures suuri seebimulle... Minu tuba jäi ka pildile....

kaks nädalat

Ilm on läinud jahedamaks. Märkamatult on ka siin puude lehed nüüd kollast värvi ja mingi külm tuul puhub. Homme lähen ostan jope. 


Alates eilsest on asjad just õiges suunas liikuma hakanud. Lõpuks sain ise ka aru, et siinsest Erasmuse koordinaatorist minule kasu ei ole, läksin oma osakonna sekretäri juurde, kes muide on väga tore inimene, ja küsisin, millal juhataja tuleb. Tema ütles, et tulgu ma kella 15 paiku. Läksingi 15'ks osakonna juhataja kabineti ukse taha ootama ning 15:40 tuligi professor Osinski ning võttis veidi aega minuga tegeleda. Rääkisin ära talle oma mured/küsimused teemadel: erialaõppejõud, eriala loeng, muusikaajaloo toimumisaeg, poola keele kursused. Professor tegi paar kõnet ning andis mullegi paar telefoninumbrit, kuhu helistada ja kõik saigi korda. 


Perast toredat kohtumist osakonna juhatajaga läksin otse akadeemia segakoori proovi. Tegu on kooli kõige suurema kooriga - kokku umbes 100 liiget. Poolakad on väga sotsiaalsed inimesed - vähemalt omavahel. Mina lihtsalt ei viitsinud kellegagi mõnd teemat arutama hakata ja seega istusin vaikselt. Aga kõik ülejäänud rahvas oli nagu laadal. Ime, et keset laule keegi juttu ei hakanud rääkima. Ma ei teagi, kas olen ise liigselt harjunud kooriproovidega, kus tehakse tööd ja rahvas ei tee ebanormaalseid hääli lihtsalt sellepärast, et neid teha, või ongi tegu kooriga, mis ei taotle väga suurt kunstilist taset ning toimib pigem lasteaiana. Aga mis sa ikka tahad, kui kooris laulavad 25% kooli liikmetest, kellest enamus on pianistid ja puhkpillimängijad. Eks sellise koori tase olegi selline, kus kõik oskavad küll noodist laulda, aga koorilaulus erilisi kogemusi pole. Nagu laulupidu...heh. Ehk peaksingi sellesse koori nõnda suhtuma...
Kätte anti 3 lugu, mis kõik olid võrdlemisi lihtsad. Mis kõige tähtsam - nad olid ladina keeles. Igatahes on pühapäeval kell 13 esinemine kuskil kirikus - minu esineme esinemine uues kooris. Väga tore. Saan endale hõbedase kikilipsu ja ühe loo peab lisaks kolmele eelmainitule pähe kah õppima. 


Täna sain kokku oma erialaõppejõududega. Yeah...neid on kaks. Prof. Lupa õpetab mulle helirežiid klassikalises muusikas ning Herr. Regulski õpetab mulle helirežiid pop-jazz suunal. Laupäeva õhtul kell 21:00 lähen akadeemiasse üht kammerteose salvestusprotsessi tudeerima. Tahtsin ka võimalikult ruttu teada saada, kas on võimalik lõputööks vajalik klassikalise muusika teose salvestus ja eksplikatsioon just siinse akadeemia saalis teha - läksime kohe murega osakonna juhataja juure ning asjad sai jälle joonde räägitud. Tore.
Pärastlõunal läksin oma teise eralaõppejõuga kokku saama. Ta kutsus mind enda stuudiosse, mis oli selline 15 aastat tagasi tehtud vägagi normaalne stuudio - pidavat olema ainuke stuudio Varssavis, kus on veel lintmakk. Ka härra Regulski on väga vahva tüüp. Vaatasin mõne tunni pealt, kuidas on tema harjunud Pro Toolsiga töötama - kohati tundus nagu ta kuuleb, mida ma mõtlen - pea iga tegevus, mida ta arvuti taga tegi, käis minul just vahetult enne peast läbi. Muidugi oli tema tegevust kahest 52" monitorist mõnus jälgida - ühes pildis "edit", teises "mix" vaade. Kahjuks tegeles ta mingisuguse lastemuusikali materjaliga ja see tundus talle veidi tüütu - ta isegi mainis, et teeks parema meelega midagi väljakutsuvamat. Kui me vestlus läks lintmakkidele, millega ta varem tööd tegi, mainis ta, et tänapäeval ei oska enam inimesed ei laulda ega pilli mängida, sest muusikul on võimalus iga võte uuesti ja uuesti teha seni, kuni saavutatakse heal juhul parim tulemus. Vanasti oli muusikul võimalus ainult üheks korralikuks võtteks ja see pani pillimehed olukorra ette, kus nad pidid oskama mängida - ja oskasidki. 
Igal juhul olid mõlemad õppejõud, kellega tihedamini koostöö toimuma hakkab, vägagi toredad ja oma ala asjatundjad. Mõnus. Lähipäevil näen lõpuks ka kooli nii klassikalise muusika stuudio kui ka keldrikorrusel asuva pop-jazz stuudio ära. 


Kokkuvõte
Mul on veidi kahju, et kulutasin liiga palju aega ja vaeva valede inimeste käest küsimisega. Aga neeh...eks elu õpetab. Ilmselt mängis mõningast rolli ka keelebarjäär - mängib siiamaani, kuid semestri lõpuks olen koos Korealastega loodetavasti piisavalt poola keelt õppinud, et rohkem sellistesse teadmatutesse olukordadesse ei satu. Lisaks tegin Varssavi Ülikoolis toimuvale Erasmus Tandem projekti avalduse, et mõni kohalik minule poola keelt ja kultuuri õpetama hakkaks. Vastutasuks õpetan mina temale kas eesti - või inglise keelt.


mõni pilt:

Härra Regulski stuudio töölaud. 




P.S. täna sai Varssavi tudengielust kaks nädalat täis

Poola pole Eesti, aga venelased jäävad venelasteks

Hee...uus nädal algas huvitavalt. Ootamatult pigem. Oli veel pühapäeva õhtu ja ilm oli väga ilus. Mõtlesin, et lähen hingan veidi värsket õhku. Pärast mõningast päris värsket õhku, otsustasin sisse astuda hubasesse lokaali nimega Indeks. Istusin üksi lauda, tellisin õlle ning nautisin momenti. Seejärel kõnetas mind kõrvallauas pidutsev venelane, kes pärast mõningast inglise-vene-poolakeelset vestlust aru sai, et ma eestlane olen. Oli teine väga rõõmus selle üle ning kutsus mind enda seltskonnaga ühinema. Pakkus viina ja puha - mina jõin õlut. Rääkis, et küll on tore, et siin mõni eestlane ka ikka on, kes natukenegi vene keelt mõistab, ja kuidas neid siin ikka väga ei sallita jne. Ma olin viisakas ja kuulasin ta lõpuni. Siis sai mul õlu otsa ning vetsus oli ka vaja käia. Mõeldud tehtud. Leti ääres uut õlut tellides panin tähele, et järjekorras on paar tudengit, kes räägivad inglise keeles - neid ei kohta siin palju. Olles eelnevast kahest õllest julgust saanud, kõnetasin neid viisakalt ja küsisin, et egas Erasmuse tudengitega tegu pole. Üks tüüp oli kohalik inseneritundeng ning teine oli tõepoolest Saksamaalt pärit Erasmuslane. Kell oli just esmaspäeva peale liikunud. Muljetasime leti ääres umbes 10 minutit ning seejärel mõtlesin, et oli ebaviisakas venelased nõnda pikaks ajaks üksi jätta. Läksin siis laua juure, kus viina joodi, ning laud oli tühi. Venelasi polnud. Ja samuti oli läinud ka minu jope. Ma ei imesta, miks neid siin väga ei sallita. Kuna olin just õlle ostnud, ei kavatsenud ma seda üksi juua ning liitusin hoopis selle sakslase ja inseneri seltskonnaga. Väga toredad inimesed, kellega sai mõistlikku juttu aetud. Ka nende jaoks oli päris "tore" üllatus, kui kuulsid, et keegi oli mu jope ära varastanud. Lokaalis oligi tol hetkel umbes kaks seltskonda...
Mida võin järeldada antud juhtumist?
Paistab, et üksi kuskil pubis juues, tuleb isegi vetsu jope seljas minna.
Hea, et rahakoti ja kõik muu vajaliku endaga kaasa võtta otsustasin (jope taskusse jäid küll umbes 75 krooni - palju õnne uuele jope omanikule valuuta vahetuspunktis)
Mul on kahju, et seda jopet kõigest umbes kuuks ajaks jätkus - oli täitsa mõnus teine.
Mul on kahju nendest toredatest päris-venelastest, kelle maine rikutakse just selliste suvavõllide pärast ära, kes normaalselt käituda ei suuda.

Tegelikult algas nädal umbes nii nagu arvata võis. Läksin taas akadeemia keelteosakonda ning seal ei osatud mulle midagi tarka vastata. Nii palju sain teada, et Varssavi Ülikoolis poola keelt õppida ja siis ainepunkt sealt üle kanda läheks miskipärast kulukaks. Ei tea...uurin, kas see vastab ikka tõele.
Ajalooaine ja erialaõppejõud selguvad kolmapäeval.

Ja täna jooksin tasapisi tavaks saamas 10km marsruudi tervelt 8 minutit kiiremini. Progress seegi...

Kokkuvõte:
Kuna raha teenida on minul siin üsna võimatu, siis tuleb kokku hoida - ilmselt õlle pealt, sest nõnda tundub kõige mõistlikum. Kokkuhoid siis umbes 1000 krooni, et saaks uue jope. Abiks ikka.

Pühapäeva õhtul umbes kell 23:30. Rahvas protesteeris millegi vastu terve päeva. Küll üsna rahulikult, aga neid oli just nõnda palju, et politseinikud olid igal pool, ja mõned sajad viitsisid pmst terve päeva seal passida ja midagi nõuda/mälestada/ütelda...

Vananaiste suvi

Esimene koolinädalamoodi asi on nüüd läbi. Mul on peaaegu kõik ained, õppejõud ja kellaajad teada. Reedel läksin kella 8ks kooli, et saksa keelt üritada õppida. Ebaõnnestusin, sest õppejõud ei oska inglise keelt. Läksin keelte osakonda ning seal soovitati edasijõudnute inglise keelt õppida, sest ametlikult nad poola keelt ei õpeta. Ainuke poola keele õppe moodi loeng on Korealastele, aga see pidavat nii primitiivne olema, et mul ei ole seal midagi teha. Paistab, et tuleb siiski pubides toimuvatele keelekursustele suuremat rõhku panna. Reedel sain ka seda teada, kes vist on minu eriala õppejõud. Üldiselt toimub kõik organisatoorne töö ikka veel paberi ja pliiatsi abil. Iga osakond on tunniplaanist omamoodi exeli tabeli välja mõtelnud. Mõni osakond teeb seda lausa käsitsi. Nõnda toimubki siin igasuguse info liikumine mitu korda aeglasemalt, sest tundub, et pole kedagi, kes kogu õppesüsteemi organiseeriks...Vähemalt on reaalne võrdlusmoment EMTA õppekorraldusega olemas. Aga ma ei kurda...veel mitte. Kuigi väga tahaks juba stuudiot ja sealset tehnikat näha. Ja ise ka midagi reaalselt tegema hakata. 


Reede õhtul käisin ka Varssavi ülikooli muusikateaduse osakonnas akustika loengus. See toimus inglise keeles ning paistab, et esimestel loengutel mul midagi erilist seal teha pole - esimene tund aega seletati lahti helilaine olemust ning viimased 30 minutit kuulasime erinevate helisignaalide harmoonilisi komponente. Tegelikult mulle meeldib loengutes käia ja kuulata, kuidas targad inimesed räägivad asjadest. 


Paistab, et reede oli üks tegusamaid päevi üle hulga aja. Neljapäeval ei teinud ma midagi muud, kui magasin poole päevani ning siis läksin jooksma. Joosta on tore - näeb linna ja inimesi...
Aga reede juure tagasi. Läksin poodi, ostsin suure vee, mahla ja 3 õlut. Kõige enam leiangi ennast poes vett või mahla ostmast, sest kraanivett siin juua ei soovitata ja mahlad on lihtsalt head ja odavamad kui Eestis. Õlleost mind ei üllatanud. Läksin ühikasse, panin kõrvaklapid pähe, avasin 1. õlle ning hakkasin Silveri DJsetti, mis ta Rebastepeo jaoks tegi, kuulama. Party hard. Jõin nõnda kõik 3 õlut ära ning Eesti võitiski. Võtsin kõrvaklapid peast ja kuulsin, et koridori peal käib paras pidu. Tegin ukse lahti ja inimesed hakkasid mu tuppa voolama. 3 esimese minuti jooksul sain endale vähemalt 10 uut Poola sõpra, kellest nimepidi mäletan heal juhul kahte. Igatahes oli ilmselge, et tänane õhtu alles algas. Mõne aja pärast läksimegi grupi inimestega Stereo Clubi diskole. Mina istusin kohe mugavalt diivanile ja nautisin DJ väga halba setti. See oli tõesti jube. Korra sai isegi tantsusaalis käidud, et näha mis tehnikat DJ kasutab. Igatahes said riided taas suitsuseks - kord kaks nädalas võib seda endale lubada. Keldrikorrusel peaks vist pesumasin ka olema...


Laupäeval magasin taas poole päevani. Siinoleku väga suur pluss - palju und. Õhtupoolikul läksin välja ja avastasin, et taas on tänavad rahvast täis. Lihtsalt niisama. Paarsada meetrit ühikast eemal ehitati juba mitmendat päeva suurt lava. Valgus- ja helitehnikat oli tohutult. Täna vist toimub isegi mingi kontsert. Käisin kaubanduskeskuses ka. Ostsin sealt kartuleid ja kõike muud huvitavat. Väga halvad kartulid said. Praadimiseks täiesti kõlbmatud - kohe lähevad pudruks. Õppetund missugune. 


Pühapäeval magasin keskpäevani. Läksin välja, et leida mõni wifi-ala, mis laseb ligi pääseda FTP serveritele - ebaõnnestusin. Väljas oli veel rohkem rahvast kui laupäeval. Nagu laulupeol kõnniks ringi. Muidugi ilm oli kohe väga mõnus - päikese käes tuli 18 kraadi julgelt ära. Käisin taas jooksmas. Jooksjad on nagu bussijuhid - kui mõni kolleeg vastu tuleb, noogutad või lehvitad tervituseks. Väga meeldiv. Ratturid kihutasid lihtsalt meist, jooksjatest mööda. 


Nii...sellenädala raport lõpetet. 


Kokkuvõte:
Kool on väike, aga tudengid seal on väga toredad. Kindlasti avatumad kui eestlased. Slaavi värk ilmselt. Kõik eluks vajalik on soetatud ja nüüd tuleb ainult elama hakata. See ei ole keeruline. Saan hakkama. 
Igatsus kodu ja inimeste järele -> minimaalne. Olen siin nii vähe veel olnud ja interneti teel saab piisavalt suheldud. Lisaks pole mitte mingisugust põhjust siinse elu üle kurta. Kohati tundub, et Varssav on väiksem kui Tallinn - kõik on käe-jala juures. 
Midagi negatiivset -> no kui järgmise nädala jooksul tunniplaani korda ei saa ning stuudiot ei näe, on tõesti natuke nõme. Aga olen kindel, et asjad jooksevad üsna pea paika. 


Mõni pilt?

 Vaade aknast välja vasakule poole.

Vaade aknast välja paremale poole. Eest sõitsid mööda vägagi huvitavad autod..

Järjekordne sünkar kodunt eemal

Seekord toimub sünnipäev igal juhul meeldivamas keskkonnas, kui aasta aega tagasi Vahipataljoni kasamus. Kuigi ega sealgi midagi halvasti polnud - kogemus omaette. 


Eile käisin siis esimest korda päriselt Varssavi Chopini nimelises Muusikaakadeemias. Mul hakkab olema terve õppeaasta jooksul kokku 9 ainet (muidugi on ka 2 ainet Eestis vaja läbida + lõputöö). Heh...lumme kusta. Eriti veel kui sai eile kahes loengus käidud, millest üht - production of electoracoustic music - õpetab umbes 70 aastane professor, kes juba jõudis oma õppematerjalidest inglisekeelse versiooni koostada, ning teist ainet - partituuri tundmine - õpetab 30ndates naine, kes oskab soome keelt rääkida ja tundub väga tore olevat. 


Mul tuleb taaskord klaverit mängima hakata - see saab huvitav olema. Ma pole nüüdseks juba kümneid päevi klaverit mänginud (1,5 aastat ikka tuleb ära) ja novembri lõpuks tuleb mul partituuri tundmise aines barokki noodist mängida. Vähemalt ei hakka igav. 


Ülejäänud ainete toimumisajad veel selguvad selle nädala jooksul. Või siis järgmise nädala jooksul - kiiret pole. Natukene tunti muret, et kuidas ma kooris laulmisega hakkama saan - on ju keelebarjäär üsna suur ja ei tea nad ka seda, kas ma üldse kõlban nende kooris laulma. Homme selgub. 


Täna hommikul pärast tervituskõnesid sünnipäeva puhul läksin pidulikule aktusele. Kohal oli televisioon, 100-liikmeline akadeemia segakoor ning puhkpilliorkester. Kõik tõusid püsti ja orkester hakkas mängima: lavale tuli akadeemia juhatus, osakonnajuhatajad-professorid ja 21 teiste kõrgkoolide rektorit, kellest mõni oli Leedust ja Tsehhist. Publiku hulgas ka väga tähtsad inimesed nagu kunagine kultuurimister, hunnik tähtsaid õppejõude, poliitikuid jne. Igatahes väga VIP üritus tundus olevat. Ei teagi, kas iga aasta nõnda eriline neil see avaaktus. Igatahes nimetas rektor kõik olulisemad saalisviibijad ükshaaval üles ning seejärel hakati neile medaleid, märke rinda riputama. Siis pidas rektor kõne. Siis pidas keegi veel kõne ja alles aktuse 50. minutil anti umbes 15'le tudengile matriklid kätte. Seejärel anti umbes 10'le tundengile hiina inimeste nimelised stipendiumid kätte ja aktus jätkus mingi teise kõrgkooli rektori väga pika kõnega. Kui aktuse algusest oli möödas 2h ja rektori kõne ikka jätkus, otsustasin saalist lahkuda, sest ma ei saanud kogu sealveedetud aja vältel ühestki sõnast täielkult aru. Vähemalt käisin ära ja tutvusin saali akustiliste omadustega. EMTA'l on kiiremas korras vaja oma uus osa koos korraliku saaliga valmis ehitada. 


Varssav ja ilmselt kogu Poola on ikka väga Chopini-keskne. Eriti praegu, kui on käimas Chopini-aasta. 1. oktoobril algas ilmselt eriti kõrge tasemega XVI Chopini klaverikonkurss. Seks puhuks on juba toimunud ning toimub lähiajal veelgi väga heade pianistide kontserte. Ehk jõuan mõnd neist isegi kuulamas käia. Tegelikult toimub siin üleüldse väga palju. 8. oktoobril algab 26. Varssavi filmifestival. 6. novembril esineb üks Itaalia elektronmuusikalegende - Alexander Robotnik, keda kindlasti kuulama tahan minna. 


Pärast "Väga põnevat" aktust tegin ühikas kerge eine - spagetid mingi spetskastmega, panin alla laadima kõik olulisemad telesarjad(on ju nädala algus ja uued osad on väljas) ning läksin välja nn. värsket õhku hingama. Hüppasin suvalise bussi peale ja sõitsin umbes 40minutit, kuni otsustasin bussist väljuda. Olin jõudnud väga suure elamurajooni algusesse. Sain aru, et seal väga kaua passida pole mõtet, sest taskunuga ununes ühikasse. Tegelikult oli tegu päris ilusa rajooniga ja jalgratastele oli oma tee. Igatahes otsustasin sama bussiliiniga linna poole tagasi sõita. Järgmiseks hüppasin maha ühe pargi ees (tundus huvitav park olevat), mis osutus Park Łazienkowski'ks, mis on oma 76 hektariga Varssavi suurim park. Tõesti väga suur park, täis kujusid, tiike, ojasid, mingi loss on ka jne. Igatahes ei veetnud seal väga kaua aega, sest see pandi üsna varsti kinni. Eks ma varu selleks kunagi terve päeva ja teen ühe turismimatka ainult sinna parki. 


Olgu....Cyprian lõpetab kohe harjutamise ja siis läheme linna vahele sünkarit tähistama. 


Koolis on vahva

Saal on äge, aga üritus oli liiga tähtsate onude keskne ning tundus, et tudengitele pöörati häbiväärselt vähe tähelepanu. Tudengiteta poleks ju õppejõududel tööd...

Väga huvitav

Miskipärast tundub blogi alustamine eriti keeruline, sest viimase 4 päeva jooksul on päris palju toimunud. Aga eks ma siis alusta üsna algusest. 

Sõit oli nagu sõit ikka mikrobussiga, mis oli ligi 600 000 km maha sõitnud. 40km enne Poola piiri läks autol generaator katki. Otsisime tükk aega mõnd garaaži, aga ükski Leedukas ei teadnud, kus mõni autoparandus asuks. See tundus väga imelik tegelikult. Lõpuks leidsime siiski ühe mehe, kes oli nõus bussi generaatori ära parandama. Igal juhul kulutasime kogu selle jama peale ligi 4 tundi väärtuslikku sõiduaega. 

Nõnda jõudsimegi Varssavisse täpselt tipptunniks. Õnneks oli GPS kaasas. Kui algul plaanisime minu ühiselamu ette jõuda umbes kella 15 paiku, siis nüüd jõudsin oma tuppa 19:45. Tambet Pikkor oli lõpus päris vihane ja tahtis mu suvalises kohas maha panna, et ma siis taksoga edasi sõidaks - oli teine juba üle 16 tunni bussiga jutti sõitnud. Õnneks ei andnud ta alla ja viis mu pmst ukse ette. 

Ühiselamu on väga normaalne ja ainult muusikaakadeemia tudengite päralt. Mina asun toas nr. 222 ja see on kolmekohaline. Minu toanaabriteks on Cyprian(fagotimängija) ja Lukas(näitleja). 

Kohe esimesel õhtul läksin ma välja, et midagi söödavat leida ja tegelikult oli janu ka. Läksin uksest välja ja enda üllatuseks taipasin, et asun üsna peatänaval, sest kogu tänav oli väikeseid kauplusi, baare ja restorane täis. Tänava nimeks on Krakowskie Przedmieście. Paremale poole jääb Zamkovy väljak ja sealt algab vanalinn. Paremale jääb kohe presidendi palee jne. Igal juhul väga ilus tänav. Kõik vajalikud lokaalid asuvad kõigest mõnesaja meetri kaugusel: otse üle tänava on Iiri pubi, ühikast paremale ümber nurga asub üks väga hubane pubi ning Varssavi ülikooli juures asub keldrilokaal Indeks, kus mängib iga õhtu mõni bänd ja rahvast on alati seal palju. Kõige jamam on ainult tõsiasi, et pubides tohib suitsetada - seega on mul ühed riided pubides trollimiseks ja teised niisama olemiseks. Ja õlu maksab kõige enam 7 zlotti ehk siis 28 krooni (esmaspäeviti ja teisipäeviti pidavat ühest kohast selle raha eest isegi terve liitri õlut saama - mina tean, kus ma teisipäeval oma sünnipäeva tähistan....)

Ka koolitee kulgeb mööda seda tänavat ning Koperniku monumendist tuleb mul vasakule keerata ja siis umbes 300m kõndida ning olengi Chopini nimelises muusikaakadeemias. Kool on väiksem kui EMTA - mõeldud umbes 400 tugengile - nii ütlesid mulle Cyprian ja tema sõber, kui käisime reedel traditsioonilisel õllel akadeemia taga asuvas pargis. 

Huvitav kokkusattumus oli, et nii välissuhete osakond, kuhu mul tuli viia mõned spetsiifilised dokumendifotod, mida samal hommikul kuskil x-fotosalongis teha üritasin, ja veidi raha, et saada endale tudengi staatust tõendav dokument, ning helirežii osakond asusid kõrvuti. Kahjuks ei õnnestunud mul osakonnajuhataja prof. Osinskiga jutule saada, sest esimese koolipäeva tõttu oli tal väga kiire. Seina peal stendidel oli ka tunniplaan kirjas, aga sellest ma päris hästi aru veel ei saanud. 

Üleüldse on poola keel väga jabur, kuid pärast 3. õlut hakkab juba sujuma - ka Cyprian hakkas veidi paremini inglise keelt rääkima pärast 2. või 3. õlut. Ülidselt ei osata siin ühtegi teist keelt peale poola keele. Isegi venekeelega ei tee siin midagi kasulikku. Ühe suure kulmuga teenindajatüdruk ei saanud aru, kui ma kilekotti osta soovisin. Õnneks aitas kätega vehkimine. Üks teine teenindajaneiu, kes samuti umbes minuvanune, ei saanud aru inglisekeelest, kui ümbrikut osta soovisin. Jätsingi ümbriku ostmata. Igal juhul on veel veidi keeruline. 

Tasapisi hakkab kõik laabuma. Üleeile õhtuks sain ühikas wifi tööle - arvutis endas oli mingi kala sees. Eile leidsin toidupoe, mis koolile päris lähedal. Täna käisime Cyprianiga suures ostukeskuses ning ostsime kahepeale veekeedukannu. Lisaks sai ostetud pann, pott ja kõik muu vajalik, et ühikas normaalselt toituda. Raha on nüüdseks kulunud juba kümneid kroone, aga arvestust pole pidanud - see on ilmselt halb. 

Homme algab siis loodetavasti esimene koolipäev ja saan lõpuks ka asjalikuks hakata. 4-päevane kohanemisperiood on läbi. 

Tegin mõned picid kah:

Tagasihoidlik tuba prantsuse rõduga. Ruumi on kõigi jaoks

Tegin väikese tiiru tänaval ning enda üllatuseks oli seal väga palju rahvast ning mõned tegid tsirkust kah.

Hilisõhtune vaade kooliteele. Iga päev kella 20 ja 22 vahel koguneb suur hulk rahvast kiriku ette, et mälestada kadunud Presidenti. Chopin puhkab natuke maad edasi järgmises kirikus. Eile oli keegi sellele tänavale kogu pikkuses punased küünlad maha pannud - väga ilus vaatepilt...