Tuhatoosid vastu seina puruks!!!!11

No see on küll tore uudis, et alates eilsest on avalikes kohtades suitsetamine Poolas keelatud.
Pärastlõunal kui praekartulid paari härjasilmaga söödud ja lõunauinak just hoo sisse saanud, hakkas toanaaber Cyprian fagotti harjutama. Suutsin umbes 15 minutit nõnda kannatada ning seejärel otsustasin toast mõneks ajaks lahkuda. Kirjutasin arvelehele numbrid ja tähed üles ning läksin postkontorisse üüri maksma. Kuna asjaajamine võttis väga vähe aega, mõtlesin kusagil filosoofia raamatut lugeda. Läksin "Vabaduse" baari, mis meenutas klientuuri poolest õllepõrgut(legendaarne koht Võrus). Õlu oli odav ja kundedeks olid vähemalt kahe kõrgharidusega elu näinud vanahärrad. Minul oli samuti ülev meel, sest ukse peal oli silt, mis rääkis eile jõustunud tubakaseadusest, ja härradel oli endalgi huvitav väljas suitsu tegemas käia. Pool õlut joodud, astus sisse ilmselgelt väga erudeeritud mees, kes kõigepealt tervitas viisakalt sõpru. Tegelikult meenutas ta Ned'i - tegelast South Parkist, sest tal oli samasugune kõneaparaat. Sõber, kelle lauda ta istus, võttis selle peale kotist välja päris mitu purki kalamarja (oli vist need ise sisse teinud, sest need oli ajalehtedesse pakitud ning kaaned roostetasid) ning jagas ülejäänud seltskonnaga baaris. Mina muidugi sellest osa ei saanud, sest olin autsaider - mul ju polnud põuetaskust väikest viinapudelit võtta, mida siis õlleklaasi salaja tühjendada.
Teiset õllest pool joodud, astus baari järjekordne ülevas meeleolus vanahärra. Kuna minu laua juures oli ainus vaba tool, otsustas ta minule julgel sammul läheneda (siinkohal võib mainida, et baar ise oli umbes 3x5m suur, niiet samme oli heal juhul kaks-kolm). Esimesed laused oli poolakeelsed, kuid niipea kui sai teada, et ma muulane, hakkas ta sujuvalt inglise keeles rääkima. "I have a DVD for you. Nice porno. One girl and 6 men. Black men!" Keeldusin viisakalt pakkumisest ning selle peale küsis härra minult 2 zlotti, põhjendades soovi väitega, et ta on alkohoolik. Ma ütlesin, et kahjuks ei saa anda, sest ma olen vaene tudeng. Härral vastas, et ta mõistab, ta ise olevat lihtsalt töötu. Otsustasin, et tänaseks huvitavatest seikadest piisab ning liigun ühikasse tagasi. Cyprian oli harjutamise lõpetanud ja minu riided ei haisenud tuhatoosi järele - võit.

Eelmine nädal kulges rahulikult. Neljapäeval, nagu lubatud, toimus Poola vabariigi aastapäev. Terve linn oli lippudega kaunistatud. Hommikune äratus toimus paraadi saatel - kuidagi kurvameelne ning aeglane tundus. Igal juhul julgen väita, et Eesti vabariigi aastapäev on palju vingem kui siin. Eestlased on palju rõõmsamad, sõdurid marsivad paraadil hoogsamalt, orkestrid mängivad vahvaid lugusid jne. Siin vaatasid rongkäiku väga vähe inimesi. Pärast lõunat hakati kogunema tänavatele - meelt avaldama. Rahvast oli väga palju. Cyprian ütles, et sel päeval toimus 23 meeleavaldust üle linna. Mingi hetk otsustasid meeleavaldajad omavahel kaklema minna. Kuna ühikas asub üsna südalinnas, siis kõige suurem tegevus toimuski siinsamas vahetusläheduses. Maja ees oli kümneid politseiautosid, paar veekahuriga varustatud veoautot ning päris mitu märulipolitsei üksust. Käisin isegi korra õues, sest janutas ja oli ka kerge uudishimu. Õlut ma osta ei saanudki, sest ainus pood, mis sel suurel pühal päeval avatud, oli rahva poolt täielikult blokeeritud. Õnneks sai uudishimu üsna kiiresti rahuldatud. Minu jaoks tundusid need protesteerivad inimesed üsna rumalatena - üks naine karjus kõlaritesse mingeid loosungeid, teised karjusid kaasa. Teine grupp meeleavaldajaid otsustasid kollektiivselt vilesid puhuda - seda oli valus kuulata. Politsei oli muidugi igal pool. Mõnd agressiivsemat üritasid nad kinni hoides maha rahustada. Mõni verisema näoga oli nende eest ära joosta jõudnud. Kokkuvõtteks võib öelda, et mina küll aru ei saanud, mis kasu võiksid sellised meeleavaldused ühiskonnale tuua. Lisaks oli arusaamatu, miks ronisid sellistele üritustele isad-emad koos oma väikeste lastega - šokiteraapia?

Reedel sai praktiseeritud palavikus olles õlle joomist. Peavalu oli just nõnda suur, et selle nautimiseks pidi väga palju keskenduma. Öösel tekkis janu, mida polnud veel varem kogenud. Ja hommikul maitses mahl väga hästi. Laupäeva lõunaks oli palavik vist läinud. Köha jäi.

Pühapäeval oli lihtsalt nii ilus ilm, et otsustasin parki päikese kätte raamatut lugema minna. Lugesin kümneid lehekülgi ja tegin ka mõne pildi....

 Õhtu enne tähtsa riigipüha

Inimesed meelt avaldamas ja vilistamas...

Joon veekahuriga varustet veuauto juures kokakoolat 

 Mina siin Varssavi kõige vingema maja juures ilma nautimas

Minu vari loeb raamatut ja lilled õitsevad...

Pühad jälle tulemas

Homme on Poola Vabariigi aastapäev. Lipud lehvivad kõikjal ja võib-olla on keegi isegi elevil. Minul pidupäeva tähistamise plaane pole.

Möödunud nädalavahetus algas juba neljapäeval ning lõppes esmaspäeva hommikuga.
Läksin lõunaks lennujaama, et Marile vastu minna. Ei arvanud, et sinnasõit tervelt 40 minutit kestab. Veel vähem oskasin oodata, et lennujaamast ühikasse sõit ühistranspordiga kestab ligi 1,5h. Oli vist varane tipptund. Plaanis oli võimalikult kiiresti Poznanisse sõita, et 19'00 algavale kontserdile jõuda.
Varssavist Poznanisse on üle 200km - me jõudsime raudteejaama veidi enne kella 18'00 ja nägime, et kohe läheb üks rong soovitud sihtkohta. Istusime rongi, koridoris käis mees ja müüs spordikotist õlut. Ostsin õlle ja rong hakkas liikuma. Varssavi eeslinna jõudes tuli piletimüüja ning küsis, kuhu sõita soovime. Kui ütlesime, et Poznanisse, siis nii müüja kui ka teised kupees olijad tegid suured silmad pähe ning andsid teada, et rong just tuleb Poznanist ning liigub hoopis teises suunas. Mul on hea meel, et meid enne Lublinisse saabumist rongist välja saadeti. Õnneks on Poola rongiliiklus üsna tihe ning hästi arenenud. Kuna õige rongini oli umbes 15 minutit aega, ostsime kassast piletid. Rong Poznanisse sõitis perroonile, igaks juhuks mõtlesin, et võiks kelleltki targemalt üle küsida. Tuligi välja, et oleksime taaskord vale rongi peale istunud, sest piletit olid ostetud teise firma liinile, mis väljus 5 min pärast. Perast väikest seiklemist jõudsime 23'15 soovitud sihtkohta. Kontserdile ei jõudnud. Saime kokku Mari sõbranna Dagmaraga, kes meid lahkelt oma kodus vastu võttis.
Poznan on umbes Tallinna suurune, kuid väga palju rahulikum - umbes nagu Tartu, sest seal on mitmeid ülikoole ja seega ka palju tudengeid. Päeval sai vaatamisväärsustega tutvutud. Õhtul tegi Dagmara ema ehtsa 3-käigulise Poola õhtusöögi. Tundus nagu oleksime restoranis. Päris õhtul läksime õllele. P.S. rüübe Varssavis on odavam. Plaanis oli öise rongiga tagasi pealinna sõita. Sai isegi spetsiaalselt raudejaamas sõidugraafikuid vaatamas. Teadsime, et rong Varssavisse lahkub 3'10. Jõudsime vaksalisse umbes 2'30 ning saime teada, et olime vaadanud vale graafikut - rong saabus Varssavist 3'10. Kuid täiesti juhuslikult saabus raudtejaama just rong, mis liikus siiski õiges suunas. Siiamaani imestan, et kui suur on tõenäosus, et taaskord sai vale rongigraafikut vaadatud ning et täiesti juhuslikult jõudis õigel hetkel jaama rong, mis siiski Varssavisse sõitis... Öine rong oli rahvast täis - esimesed kaks tundi tuli koridoris passida...
Ülejäänud nädalavahetus kulges rahulikult Marile linna vingeimate pubide näitamisega ning lakkamatut vihmasadu trotsides linna vahel löötimisega. Niipea, kui Mari esmaspäeva hommikul tagasi kodumaale lendas, lõppes ka vihmasadu ning ilm läks jälle soojaks...

Käisin täna esimest korda poola keele tunnis. Koos korealastega. Jäin tundi umbes 30 minutit hiljaks, sest polnud kindel kas ja kus tund üldse toimub. Klassiruumi jõudes leidsin enda eest umbes 6 korealast ning vanema härra, kes oli õpetaja rollis. Korealastel oli raskusi keskendumisega - käänasid suvalisi sõnu ning moodustasid ilmselgelt neile arusaamatuid lauseid. Tunni lõppedes ütleski õppejõud, et erilist mõtet mul seal käia pole - "Nagu näed, on siin võimatu midagi õpetada. Kordad ainult iga lauset mitukümmend korda ja lõpuks jääb neil ehk midagi meelde", ütles härra ning lubas minuga ühendust võtta ja mõne raamatu anda, mille abil õppida.

Igatahes sain terve eelmise nädala esmaspäeval Villu toodud Aleksandri kuuspakki ning Mari saadetud Fazeri šokolaadi nautida. Ja nüüd on mul ka SantaMaria hakklihamaitseaine ning sidrunpipar käepärast...

Ilusat Poola Vabariigi aastapäeva!!!11

mõni pilt:

Mul pole midagi lisada....

Pühad

Pole nagu nädal aega midagi bloginud, kuigi see ei tähendaks, et siinne aeg sündmusteta kulgeks. Kriban siis mõned read puhast kulda.

Täna hommikul ajas üles mind Maaren, kui helistas kella 10 paiku. Küsis, et kust hommikut süüa saaks. Ma võtsin kiirelt jalad alla ning näitasin siis Maarenile ja Villule suuna kätte. Olid teised kõigest läbisõidul suunaga Leipzigi. Aga tellitud Eesti õlu jõudis minuni. Paar üllatussaadetist tuli ka. Väga meeldiv.

Eelmisel nädalal toimus akadeemia sümfooniaorkestri suur kontsert. Saal oli paksult rahvast täis ja mina ronisin foonikasse, et näha, kuidas kontserti purki pannakse. Puldis olid kaks esimese aasta magistranti ning lisaks salvestati ka multi-track võte keldris asuvas foonikas. Nende töövõtted ei erinenud oluliselt sellest, mida olen isegi harjunud tegema ja nägema. Samas julgen väita, et mina oleksin siiski mikrofonid teisiti asetanud. Orkester ei olnud tasakaalus - keelpillid kostusid väga lähedalt ja kõigest peaaegu kui ühtse rühmana, kuid puhkpillid mängisid väga palju kaugemalt ja vaiksemalt. Flöödile ja klarnetile oli küll pandud paar lisamikrofoni, aga need mängisid üldpildis väga väikest rolli. Muideks orkester mängis Tšaikovski viiulikontserti D-duur (solistiks härra Kulka) ja Shostakovichi V sümfooniat d-moll. Orkester mängis ilusti ning üldiselt paremini kui EMTA korso...no offence.
Kogu kontserti ja salvestusprotsessi kõige positiivsem kogemus oli näha keldrikorrusel asuvat praktiliselt uut (3-aastast siis) foonikat. Ruumi oli projekteerinud keegi arhitektuurimagistrant Varssavi Ülikoolist ning ehitasid selle siinse tehnikaülikooli tudengid. Minu arust väga hea mõte luua koostöö erinevate kõrgkoolide vahel. Foonika on ilus ja lõhnab nagu saunalava (uhoh - väga tahaks sauna). Keskel ilutses suur ja paljude nuppude ning faderitega Cantus'e pult. Magistriõppe viimasel kursusel tudeeriv Denis ütles, et tegu pole kõige innovatiivsema puldiga - töötab ta ainult Nexuse A/D konverteritega ning nuppude paigutus on kohati ajuvaba. Vähemalt nägin ma ära 100% töötava foonika, kus saab ilmselt lähiajal palju tööd ära tehtud.

Ülejäänud nädal kulges juba üsna rutiinselt: magasin vähemalt kella 12ni, ülepäeviti või veidi harvem jooksin oma 9,5km rada, sain raamatut lugedes targemaks ja mõnes loengus käisin ka.
Samas nädalavahetuseti saab endale alati midagi uut lubada. Leidsin endale uue lokaali, kus aega veeta ning 24-kroonist vaadiõlut nautida. Pubi nimega Nora. Seal on tervelt 3 noolemängu lauda ning lauajalgpall. Ruumi on piisavalt, seega pole liiga umbne ja suitsune. Avastasin selle toreda koha reedel, kui läksin sinna mõttega üks õlu juua ning veidi Igor Maasiku raamatut lugeda. Õhtu lõpuks polnud ma raamatut isegi kätte võtnud ning ühest õllest jäi väheks. Kuna üksi on nooli jama mängida, siis liitusin ühe suvalise seltskonnaga, kes lõpuks osutusid olevat IT'mehed, kes käivad üle Poola servereid haldamas. Igatahes sai räägitud maast ja ilmast ning uue HTC HD2 telefoniga pilti tehtud. Kuna härrad pidid järgmine päev tööle minema, siis jäin umbes 3ks minutiks üksinda. Kui ei kusagilt ilmus välja kamp rootslasi, kes üritasid noolemängust sotti saada. Mina abivalmi inimesena hakkasin neile kohe poolakeelset noolemängumasinat lahti seletama ning muidugi avaldasin soovi nendega liitumiseks. Rootsi poisid olid samuti lahked, sest nad olid rootslased. Perast paari mängu teatati, et pubi sulgetakse. Ma lubasin rootslastele Varssavi näidata ning viisin nad Nora pubist 15m kaugusele asuvasse lokaali nimega Indeks (minu lemmik koht, sest seal jäin ilma jopest). Rootslaste meel oli ülev, sest nägid vist esimest korda Poola neiusid, kellega kohe tantsupõrandale tormasid. Kuna Indeksis nooli mängida ei saanud, siis tegin sealt üsna kiiresti ühika poole vehkat.

Teine kogemus Nora pubiga oli pühapäeva õhtul, kui ilm oli just nõnda ilus, et lausa kutsus välja Igori raamatut lugema. Jõudsin umbes ühe peatüki lõpuni lugeda ja juba pimenes. Leidsin "Beer House'i" taolise restorani, kus sain suitsuvabas keskkonnas oma lugemishimu lõpuni rahuldatud. Tegin ühe õlle ka.
Kuna juues kasvab janu, siis ühikasse jõudes ei tahtnud ma kohe üldse end taas arvuti taha naelutada. Kuna toanaabrile sai just Sibelius 6 installitud ning maestro tegeles ühe käsikirjalise suurteose digitaliseerimisega, siis võtsin ühendust kreeklasest tšellistiga ning kutsusin ta nooli mängima. Kreeklane oli nõus. Pubisse jõudes tuli kreeklasel meelde, et ta pole kunagi nooli mänginud, ja seega kulus päris palju aega mängureeglite ja -tehnika seletamisele. Tegime ühe mängu ning taaskord tekkis võimalus liituda ühe teise seltskonnaga. Mina julge inimesena küsisin täiusliku inglise aksendiga, et teeks ühe mängu. Mulle vastati veel täiuslikuma inglise aksendiga, et miks mitte. Tegu oli kahe inglasest tüübiga, kes olid leidnud endale Poolas neiud ning nüüd elavad teist aastat Varssavis. Raha teenivad inglise keele eratundide andmisega. Taaskord noolemängu vajadus rahuldet, kõmpisime kreeklasega ühikasse tagasi.

Tänane nädal on alanud pühaselt. Eile oli pühakute päev ning täna hingede päev. Kool on suletud ja poed on kinni. Aga ilm on see-eest väga ilus (tänaseks lubas 18 soojakraadi). Seega, mis ma siin arvuti taga enam passin. Lähen vaatan parem, kuidas lehed langevad.

mõni pilt:

Saal vahetult enne kontserti. Nagu näha võib, on tegu ilusa saaliga. Mikrofonide paigutus polnud minu arust kõige parem..

Keldrikorrusel asuva foonika kõrvalruum, kuhu paigutati kõik müra ja soojust tekitavad sealdeldised...vana hea Digidesign ja Mac...

Uhke Cantuse konsool ja Denis (Denisil on üks jalg pikem kui teine...). Ühendus saali kõrval asuva foonikaga toimub lauatelefonide abil...

Tüüpiline ilus ilm Varssavis. Inimestel on aega jalutada...