Eile käisin siis esimest korda päriselt Varssavi Chopini nimelises Muusikaakadeemias. Mul hakkab olema terve õppeaasta jooksul kokku 9 ainet (muidugi on ka 2 ainet Eestis vaja läbida + lõputöö). Heh...lumme kusta. Eriti veel kui sai eile kahes loengus käidud, millest üht - production of electoracoustic music - õpetab umbes 70 aastane professor, kes juba jõudis oma õppematerjalidest inglisekeelse versiooni koostada, ning teist ainet - partituuri tundmine - õpetab 30ndates naine, kes oskab soome keelt rääkida ja tundub väga tore olevat.
Mul tuleb taaskord klaverit mängima hakata - see saab huvitav olema. Ma pole nüüdseks juba kümneid päevi klaverit mänginud (1,5 aastat ikka tuleb ära) ja novembri lõpuks tuleb mul partituuri tundmise aines barokki noodist mängida. Vähemalt ei hakka igav.
Ülejäänud ainete toimumisajad veel selguvad selle nädala jooksul. Või siis järgmise nädala jooksul - kiiret pole. Natukene tunti muret, et kuidas ma kooris laulmisega hakkama saan - on ju keelebarjäär üsna suur ja ei tea nad ka seda, kas ma üldse kõlban nende kooris laulma. Homme selgub.
Täna hommikul pärast tervituskõnesid sünnipäeva puhul läksin pidulikule aktusele. Kohal oli televisioon, 100-liikmeline akadeemia segakoor ning puhkpilliorkester. Kõik tõusid püsti ja orkester hakkas mängima: lavale tuli akadeemia juhatus, osakonnajuhatajad-professorid ja 21 teiste kõrgkoolide rektorit, kellest mõni oli Leedust ja Tsehhist. Publiku hulgas ka väga tähtsad inimesed nagu kunagine kultuurimister, hunnik tähtsaid õppejõude, poliitikuid jne. Igatahes väga VIP üritus tundus olevat. Ei teagi, kas iga aasta nõnda eriline neil see avaaktus. Igatahes nimetas rektor kõik olulisemad saalisviibijad ükshaaval üles ning seejärel hakati neile medaleid, märke rinda riputama. Siis pidas rektor kõne. Siis pidas keegi veel kõne ja alles aktuse 50. minutil anti umbes 15'le tudengile matriklid kätte. Seejärel anti umbes 10'le tundengile hiina inimeste nimelised stipendiumid kätte ja aktus jätkus mingi teise kõrgkooli rektori väga pika kõnega. Kui aktuse algusest oli möödas 2h ja rektori kõne ikka jätkus, otsustasin saalist lahkuda, sest ma ei saanud kogu sealveedetud aja vältel ühestki sõnast täielkult aru. Vähemalt käisin ära ja tutvusin saali akustiliste omadustega. EMTA'l on kiiremas korras vaja oma uus osa koos korraliku saaliga valmis ehitada.
Varssav ja ilmselt kogu Poola on ikka väga Chopini-keskne. Eriti praegu, kui on käimas Chopini-aasta. 1. oktoobril algas ilmselt eriti kõrge tasemega XVI Chopini klaverikonkurss. Seks puhuks on juba toimunud ning toimub lähiajal veelgi väga heade pianistide kontserte. Ehk jõuan mõnd neist isegi kuulamas käia. Tegelikult toimub siin üleüldse väga palju. 8. oktoobril algab 26. Varssavi filmifestival. 6. novembril esineb üks Itaalia elektronmuusikalegende - Alexander Robotnik, keda kindlasti kuulama tahan minna.
Pärast "Väga põnevat" aktust tegin ühikas kerge eine - spagetid mingi spetskastmega, panin alla laadima kõik olulisemad telesarjad(on ju nädala algus ja uued osad on väljas) ning läksin välja nn. värsket õhku hingama. Hüppasin suvalise bussi peale ja sõitsin umbes 40minutit, kuni otsustasin bussist väljuda. Olin jõudnud väga suure elamurajooni algusesse. Sain aru, et seal väga kaua passida pole mõtet, sest taskunuga ununes ühikasse. Tegelikult oli tegu päris ilusa rajooniga ja jalgratastele oli oma tee. Igatahes otsustasin sama bussiliiniga linna poole tagasi sõita. Järgmiseks hüppasin maha ühe pargi ees (tundus huvitav park olevat), mis osutus Park Łazienkowski'ks, mis on oma 76 hektariga Varssavi suurim park. Tõesti väga suur park, täis kujusid, tiike, ojasid, mingi loss on ka jne. Igatahes ei veetnud seal väga kaua aega, sest see pandi üsna varsti kinni. Eks ma varu selleks kunagi terve päeva ja teen ühe turismimatka ainult sinna parki.
Olgu....Cyprian lõpetab kohe harjutamise ja siis läheme linna vahele sünkarit tähistama.
Koolis on vahva
No comments:
Post a Comment