Ei hakka isegi välja mõtlema vabandusi, miks ma nüüd kohe kümneid päevi midagi bloginud pole. Ehk on mu elu lihtsalt nõnda igavaks muutnud, et midagi pole kirja panna. Igal juhul tuleb nüüd veel toimivad ajurakud tööle panna ja ajaloos toimunud ära mainida.
Eksamisessioon Varssavis kulges üleootuste valutult. Kõige pingelisem oli just muusikajalooga, sest ma ei teadnud sellest ainest siin mitte midagi. Enne eksamile minekut kohtusin õppejõuga viimati oktoobris, kus härra õppejõud lubas mulle e-maili peale igasugu materjale saata, mida ma siis iseseisvalt tudeerida saaksin. Kahjuks seda ei juhtunud. Nõnda astusingi ma siis jaanuarikuu suvalisel päeval vastavasse osakonda sisse ning küsisin härra õppejõu järele. Nemad võtsid temaga kohe telefonitsi ühendust, sest olid üsna kohkunud nähes tudengit ainult inglise keeles rääkimas, ja andsid toru ruttu mulle üle. Härra õppejõud oli rõõmsameelne nagu alati (meenutab oma käitumiselt natuke Adam Sandleri rumalavõitu tegelaskuju suuremas osas tema filmidest). Ütles, et tulgu ma järgmine päev eksamile siis. Ma ütlesin, et mul pole materjalegi, mille põhjal eksamile tulla. "It's Ok, just come to the exam tomorrow", ütles härra õppejõud. Läksin siis järgmine päev uhkelt ruumi, kus eksam toimus, sest mul polnud mitte midagi kaotada, sest ma ei teadnud mitte midagi. Õppejõuhärra võttis mind rõõmsalt vastu ning küsis minult ainetelehte, mille ma eelmine päev oma osakonna sekretärilt saanud olin, kirjutas sinna aine nime, oma allkirja ning soovis mulle ilusat talvevaheaega. Kokku läks seal umbes 40 sekundit ning ainepunktid olid käes nagu naksti.
Tegelikult läks mõni aine ka kergemini, sest ma teadsin, mida ma teadma pean. Kõige huvitavam oli ilmselt koorilaulu arvesus, kus tuli Carl Orffi "Carmina Buranat" kvartettides laulda. Mina olin eelnevalt tervelt kaks tundi omas tempos harjutanud ning kui arvestusele jõudsin, sain aru, et minu harjutet tempo oli vähemalt kaks korda aeglasem kui nõutav tempo. No ja koos korealastega, kellest sopranit laulev neiu kõrgemaid noote ainult piuksuda suutis, ei olnud üldsegi toekas laulda. Üldiselt oli eksamisessioon põnev.
Jõulud ja aastavahetus olid Eesis väga toredad ja tegemisi oli rohkem, kui ära jõudis teha - näiteks filosoofia arvestusele ma ei jõudnudki. Midagi jäi veel tegemata, aga seda ma enam ei mäleta. No ja ma ei imesta, et ma seda vajalikku asja enam ei mäleta - Varssavisse jõudes avastasin, et minu pangakontol on kohe väga vähe raha alles. Algas tõsine ja põnev säästuaeg. Iga päev ootasin sõnumit numbrilt 1221 teatega, et väiksemgi summa on üle kandunud minu kontole. Ja ühel hommikul tuligi kümneid kroone. Kuna ees ootas terve nädal talvevaheaega täiesti lumetus ja soojas Varssavis, siis otsustasin, et kulutan selle rahanatukese hoopis bussisõidule Tallinna ja tagasi. Järgmise päeva õhtuks olingi Tallinnas, tehes nii mõnelegi olulisele inimesele paraja üllatuse.
Nõnda veetsingi Varssavi talvevaheaja Eestis, olles piisavalt tubli, et filosoofia arvestus ära teha, kaks salvestust teostada ning noorte meeskooriga laulupeo I eelproovil käia. Teatris, uisutamas, peol ja kodus käisin ka. Tagasisõit Poola tundus miskipärast palju kauem kestvat, kui vastupidises suunas, kuigi sõiduaeg oli täpselt sama - 18 tundi.
Nüüd olengi tagasi Varssavis ja leban oma mugavas voodis ning naudin kõike uut, mida alanud semester endaga kaasa toob. Kõigepealt tõi ta meile uue külmkapi. Kleebis, millel kirjutatud A+, ilutseb ukse peal ning toitu ja jooki mahub sellesse vähemalt kaks korda rohkem kui vanasse, kuid palju vaiksemasse külmkappi. Ruumi jääb isegi üle. Tegelikult ma ei tea, kas see uus külmkapp on ikka hea mõte. Kui on rohkem ruumi, siis tähendab, et sinna mahub rohkem asju, mis omakorda tähendab, et sinna koguneb aja jooksul toiduaineid, mis üldse kasutust ei leia ning hakkavad haisema. Juba eelmises külmkapis oli kellegi poolt unustatud (elame toas Cyprianiga kahekesi) kilo pelmeene, mis igal kapiukse avamisel tuppa umbes sellise aroomi levitas, et kumbki meist pole nädalaid oma jalgu pesnud. Ise üritan järgida reeglit, et ei osta kappi asju, mis võiksid seal kauem kui nädal seista - ei hakka ostma suurt juustutükki või vorstilatti, liitrit hapukoort või kilo tomateid, sest tean, et enne jõuavad nad halvaks minna kui ma nad ära jõuan süüa. See oleks ju puhas raiskamine. Seega mina arvan, et kõigil inimestel võiksid olla palju väiksemad külmkapid - nõnda võib kindlaks jääda, et tomat, mis ma kapist võtan, on värkse, sest ma ostsin selle alles eile, et kohvi sisse valatav piim ei ole tükke täis valge ollus, mis terve päeva ära rikkuda võib. Ja nii edasi. No ja poes käivad inimesed niikuinii iga päev. Lisaks kulub väiksema külmkapi peale palju vähem ruumi ja elektrit - ei ole ju vaja suurt 300-liitrist kappi, millest poole moodustab sügavkülmutus, kus hoitakse asju, mida lähema viie aasta jooksul tarbida ei kavatseta - vanaema antud moosid ja vanaisa püütud särjed. No ja meie uus külmkapp on nii vinge, et porgandid, mis ma ukse küljes asuvasse sahtlisse paigutasin, olid hommikuks jäätunud…
Ehk pole kõik uued asjad alati paremad.
Meile tuli pühapäeval uus toanaaber- Türgist. Algul tundus, et on kahtlane tüüp, sest ta ei rääkinud midagi, sööginõusid ei oma ja magamiseks kasutab kahte tekki ja paksu pidžaamat. Aga esmaspäeval tuli Cyprian koolist rõõmsa uudisega, et tegi oma eriala eksami väga edukalt ära, ning kutsus suitsuruumi tähistama. Lisaks vajas rahvusvaheline kondoomipäev samuti tähistamist. Nõnda me siis tähistasimegi ning ka Türklane liitus meiega. Saime rüüpest julgust ja jutt hakkas sujuma. Tuleb välja, et Türklane on 30. aastane lavastaja-magister ning spetsialiseerub nukuteatrile. Ja hoopis vastupidiselt on ta üsna normaalne tüüp. Eile rääkisime pikalt maailmaasjadest. Cyprian küsis kohe terroristidest, viinast ja sigarettidest. Mina küsisin kebabist ja üldistest kommetest. Igal juhul saime kõik aru, et venemaal on kõik kuradi odav.
Täna hommikul avastas Cyprian, et tema rahakott on kadunud. Koos dokumentide ja umbes 25 euroga. Mina avastasin, et mul on rahakotist lihtsalt umbes 5 eurot kadunud - ID ja ISIC kaart olid alles(ülejäänud suurem summa sularaha ja teised kaardid hoiad ilusasti sahtlis peidus). Liiga kahtlane, et seda kaotamiseks nimetada. Seega olime Cyprianiga varguse ohvrid. Ma ei mõtlegi, et Türklane seda teinud on, aga esimene kahtlus oli siiski tema suunas. Tegelikult on üsna ebatõenäoline, et ta seda teeks, sest oma toakaaslastelt kohe koos rahakotiga midagi pätsata on liiga jabur.
Nüüd ei oskagi ütelda, et kas uus toanaaber ongi eelmisest parem…eks aeg näitab.
Õnneks kandis mu pidev küsimine ja pindakäimine vilja. Nimelt toob mulle uus semester tervelt ühe uue aine - poola keele. Järgmine nädal on esimene loeng ja lõpuks saan ma siin ka veidi targemaks. Ja kuna kreeka sõber Jorgos tahaks ka väga poola keelt õppida, aga tema ei ole Erasmuse programmi kaudu siin, siis tema seda ainet ei saanud(toimub see nimelt Varssavi kaunite kunstide akadeemias), ja nõnda ongi mul siis võimalus kõike õpitut temale edasi õpetada.
Pühapäeval kütan taaskord Eesti saatkonna inimestega kokku saama, et valimisi ja vabariigi aastapäeva tähistada. Nimepäeval on ühikas üldkoosolek - mina plaanin teha ettepaneku köökidesse mikrolaineahjud muretseda.
Ja järgmine teisipäev on siinsel muusikaakadeemial sünnipäev - tänu sellele jääb partituuri tund ära. Palju õnne!
Igal juhul sai nüüd blogiga taaskord asjad joone peale aetud. Ja kuna järgmine nädal tõotab tulla üsna tegus, siis on, mida juba üsna pea taas kirjutada.
mõni pilt?
Tüüpiline õhtu ühika suitsuruumis...
Normaalne värk! A+ külmkapi kiidab planeet Maa heaks! Mul on jälle selline külmkapp, et pea midagi ei mahu sisse ja möirgab. Õnneks on köögi ja toa vahel uks...
ReplyDelete