Sain teada, et Poolas ei käigi päkapikud sussi sisse mandariine toomas. Ainus päev detsembris, kui on üldse mõtet midagi aknalauale panna, on 6. detsember ehk jõuluvana päeval - st. Nicholase päeval...
Ilmselt on mõistlik viimase paari nädala tegevused järjest üles mainida.
Üle-eelmisel nädalal toimus keskmisest suuremas lokaalis sinne rebastepidu. Pidu nagu pidu ikka. Kuna suitsetamise keeld avalikes kohtades oli nõnda uudne seadus, ei teinud sellest enamus välja ning sellepärast ei jäänudki muud üle kui "nautida" laval toimuvat eriprogrammi rebastele läbi suitsuse vine. Egas need mängud polnudki midagi erilist väärt - noored tudengid joodeti kiiresti täis ja nii mõnelgi neist läks peo lõpuks pilt taskusse. Julgen väita, et EMTA rebastepidu on umbes kümme korda vingem ning kultuursem kui UMFC'i rebastepidu.
Nädalavahetus kulges üsna ühikaselt ehk pühendumusega ainele "lõputöö kirjutamise seminar". Kulus kümneid minuteid, et üks inglisekeelne tekst ümber tõlkida ning sellest mingisugune referaat meisterdada. Vähemalt sain targemaks...
Eelmine nädal oli üllatavalt tegus.
Kolmapäeval toimus minu esimene ametlik salvestus UMFC's. Ühel härral oli 85. sünnipäev ning selle puhul toimus akadeemia saalis tema loomingu kontsert. Kontsert oli tulvil kaasaegsest muusikast ning rahvast oli umbes 5 korda vähem kui kooli sümfooniaorkestri kontserdite ajal. Kohati tuli meelde kunagine arvamus kaasajal kirjutatavast muusikast üldse - see on huvitav ainult heliloojale endale ning muusikutele, kes seda esitavad. Publik teosest väga aru ei saagi...
Vähemalt oli juhendav õppejõud ning abistav kolleeg väga toredad ning salvestuse ajal sai üsna huvitavatel teemadel vesteldud. Sain isegi targemaks + sain õppejõult Bob Katz'i raamatu, mida olen pikemat aega lugeda tahtnud.
Minu jaoks oli see ülesvõte nagu ikka - kuna kontserdist ühtegi CD'd ei produtseerita, saime lihtsalt katsetada erinevaid mikrofone ning nende asetusi. Huvitav.
Pärast kontserti võttis minuga ühendust Jorgos - kreeklane kõrvaltoast, kellega mõned korrad õllel oleme käinud (tema joob tavaliselt ühe õlle, mina just nii palju nagu ikka). Jorgosel olid sõbrad Kreekast külla tulnud ning olin kutsutud nendega ühinema. Tegime raekoja platsil ühe õlle ning seejärel läks igaüks oma teed. Kuigi ilm oli vihmane, tuuline ja jahe, sain neljapäeval kreeklastega uuesti kokku ning esimest korda käisin siinseid vaatamisväärsusi väisamas. Käisime 1955. aastal ehitet Poola kõige kõrgemas ehitises linna siluetti vaatamas (tegu siis kingitusega Stalinilt - poolakad tahaksid, et maja maha lammutataks, minu arust on tegu Varssavi kõige vingema hoonega), suures kaubamajas hamburgeri söömas ning Ülestõusu muuseumis Poola ajalooga tutvumas. Minule väga meeldis. Nüüd tean, kus ma viimased kaks kuud elanud olen ning kus ma järgmised 7 kuud veeta kavatsen... Ainuke tähelepanek, mis veidi häiris, on fakt, et need kreeklased olid just nõnda väikest kasvu, et nende kõndimise kiirus oli minu jaoks liiga aeglane. Isegi siis, kui ma oma käimistempot kaks korda vähendasin, pidin iga 100m järel vähemalt minuti ootama, et ikka koos saaks kõndida. Ja see väsitas. Üleüldse olid nad aeglased. Minul kulus muuseumis umbes 2h, neil vähemalt 2,5h. Õnneks oli seal kohvik, kus sain kuuma šokolaadi juues aega parajaks teha...
Reedel käisin isegi koolis, sest oli üks loeng. Perast loengut kütsin metrooga kuhugi pärapõrgusse, kus pidi toimuma üks kontsert (siinkohal olgu tänatud GoogleMaps). Kontsert oli tore - laval olid Triinu ja Anu Taul ning Tarmo Noorma. Oli väga meeldiv kuulda täiesti suvalises kohas kõige ehedamat Eesti pärimusmuusikat ning teada, et kontserti kuulavad ka teised väliseestlased. Pärast kontserti sain jutule päris mitme Poola-eestlasega, kellest üks härra oli nt. Niina Murdvee vend - ühiseid tuttavaid nimetades olime mõlemad väga üllatunud. Miskipärast kutsuti ka mind pärast kontserti bändiga koos õhtustama. Lisaks sain tuttavaks endavanuse noormehega, kes oli huvitatud eesti keele õpingutest - vastutasuks soovisin poola keele loenguid...lõime selle peale klaasid kokku. Tegelikult on imelik, et nõnda suures riigis nagu Poola, elab ainult umbes 200 eestlast. Enamus nendest on tegu Vene päritolu eestlastega. Suursaadikut kontserdil polnud, aga konsuliga sai arutet, kas ja kuidas Fibrill võiks Poolas esineda. Konsul oli tore 30-ndates daam, kelle ajasin kogemata ühel vestlusel segi tema sekretäriga - õnneks polnud ma esimene, kes sellise vea tegi. Mõlemad olid meelitatud. Pärast väga vinget õhtusööki eestlastega (ei saa seda siin blogis ilmselt väga tihti enam mainida) ühinesin sujuvalt taas kreeklastega, kes olid teel mingisugusele kultuuritegelaste peole. Kohale jõudes märkasime, et olime hiljaks jäänud. Enamus rahvast oli kas lahkunud või siis ennast liiga purju joonud, et end üldse liigutada. Õnneks oli pidu tasuta.
Laupäeval veetsin tervelt 4 tundi kooli stuudios ja tegelesin asjaga, millega kogu aeg peaks tegelema. Tegelikult ei ole mul isegi mingisugust materjali enam, millega stuudios tegelema peaksin. Ning ühegi kooslusega pole ka kokku rääkida jõudnud, et nad siin salvestama tuleksid. See-eest kahe nädala pärast, kui kodumaale naasen, on plaanis päris mitu päeva stuudios veeta, et oleks, millega siin tegeleda.
Igatahes on aeg ünsa kiiresti kulgenud ning tunnen, et läheb taaskord kiireks. Eeskätt arvestuste pärast, mida Eestis tegema peaksin. Siin algab sess alles jaanuari lõpus. Lisaks jõudis talv ka Varssavisse. Eile öösel oli -20 kraadi ning täna päeval oli küll -14, kuid tuul just nõnda tugev, et windfreeze temperatuur ulatus -22ni. Lund on 20cm kanti ning tänaöine tuisk toob ilmselt lisa.
Järgmiste päevade plaanis on Bob Katzi raamatuga ühele poole jõuda ning lõpuks ka viiul kätte võtta. Iga päev mõtlen, et lähen ja tinistan veidikene, kuid miskipärast jääbki see vaid mõtteks - vähemalt ei lase ma tolmul viiulikastile koguneda. Mingisugune põhimõte vist.
Peaks jõulukalendri ostma...
Kõige originaalsem tänavamuusik üldse. Vanamees istub vana kõlari peal, kust kostub vana prantsuse tantsumuusikat, mängib tuubat ning iga noodiga, mida härra puhub, lahmab tuuba lehtrist välja suur tuleleek.
Varssavi City 200m kõrguselt...
Tubli laps! Ja jõuluks koju!:)
ReplyDeleteSaksas pistetakse ka aind 6. detsembril midagi sussi sisse. Päris lame ütleks, ilmselt on tegemist lihtsalt igal pool pahade lastega :P
ReplyDelete